Leigarite rahvakunstiseltsi leht
Nr 2 (13)
23. juuni 1999

 

Leigarid Jaapanis

Algusse

Kui Leigarid suvise Ameerika-sõidu muljed juba möödanikku olid jõudnud arvestada, koitis jõulukuul võimalus sõita avastama Jaapanit.
Finnairi streigitingimused edukalt läbinud, maandusid 13 leigarit 24. veebruaril Tokyo lennuväljal, kus saatkonna 3. sekretäri Marek Lutsu pikk kogu poolteisemeetriste jaapanlaste hulgast hästi silma torkas.
Jaapani-muljed algasid kohe: esimese päeva sisuks oli külaskdik templisse (lõhnava suitsu sees said tulijad endast Euroopa välja tuulutada ja meeled Jaapani jaoks puhastada), söömaaeg restoranis (rätsepistes esimesed katsetused toitu pulkade vahele õngitseda) ning osalemine Eesti suursaatkonna poolt korraldatud vabariigi aastapäeva vastuvõtul.
Olgu öeldud, et esmamulje Tokyost polnud vaimustav: linnapilt paistis eklektiline, majade arhitektuur hämmastavalt ebaühtlane (või polnudki teist õieti), ilm hall ja kaablid, trossid, betoonsambad, sillad alasti vaataja pilgu all. Üldse ei tundunud ilus.
Kohe tuli õppima hakata suhtlemist jaapanlastega. Esimese eksisammuna sai esitatud küsimus eelseisva festivali korralduse kohta. Pärast täielikku vaikusmomenti, millest aimus, et miski on valesti, formuleerisin küsimuse palveks sellest probleemist mind hiljem teavitada - ja vestlus sujus edasi. Sellest saime õppetunni: Jaapanis ei maksa küsimusi esitada, sest vastaspool tunneb end äärmiselt ebapädevana, kui ta kohe vastata ei oska.
Jaapanlane tahab teada, kellega tal on parajasti tegemist. Vastuvõtul suhtlesin ühe jaapani härrasmehega, kes tagasihoidliku viisakusega märkis, et ta teab Jaapanis veel üht Kalevi-nimelist meest. Kuna tegemist oli õpingukaaslase Kalev Lehtlaga, kelle tegemistega kuigipalju kursis olen, märkisin, et tean seda meest üsna hästi. Sellega esialgu vestlus piirduski ning vastuvõtu lõpul olin üllatunud, millise ülevoolava sõbralikkusega sama härrasmees minuga hüvasti jättis. Marek Lutsu seletuste kohaselt huvitus mees vahepeal nendest omavahelistest tutvussuhetest ja kinnitus, et tantsujuhid Kalev Lehtla ja Kalev Järvela teineteist hästi tunnevad ja vastastikku tööd tunnustavad, tõstis minu väärtust märgatavalt.
Järgmisena oli meil võimalus olla Jaapani-Eesti sõprusühingu külalisteks Hokkaidol. Juba vastuvõtul tuttavaks saanud Sirje ja Yoichi Okada ootasid meid ning olid kogu Hokkaidol viibimise aja meile sõbraks, tõlgiks, abistajaks, ihuarstiks - just parajasti seda, mida vaja oli.
Hokkaidol läks tõsiseks esinemiseks: kolm-neli esinemist päevas suurtes rahvast täis saalides, sinna vahele veel vastuvõtud, lõunasöögid, külaskäigud. Hakodate ja Kushiro linnapead ja maakonnavanem (kohanimi meelde ei jäänud) võtsid leigareid kui kauaoodatud kalleid külalisi vastu nii, et tekkis tõeliselt tunne, nagu oleksime just meie need, keda nii kaua oodatud on. Pole päris tavaline, et linnavalitsuse liikmed leigaritele bussiakende juures järele lehvitavad, ka plaksutavatest spaleeridest polnud me enne läbi kõndinud. Jaapani viisakus ja külalislahkus sai nende kohtumiste läbi meie jaoks tõelise tähenduse.
Tagasi Tokyosse jõudmisel tundus pealinn üsna koduse ja palju kenamana kui esmamuljel. ööhämarus ja suurlinna tuled muutsid pildi ilusaks ning võimsaks.
Algas festival, mis oligi reisi peaeesmärk. Meie kutsujafirma Kintetsu International (kes kandis meie vastuvõtu kulud) oli ette valmistanud neli suurt kontserti koos jaapani truppidega. Lõpuks sai näha jaapani folkloori kogu selle mitmekesisuses: tants, laul, muusika, rõivad. Jaapanlane tantsib ringis liikudes, üksteist mitte puudutades, üksteisega mitte suheldes. Sammustik on kasin, aga seda rikkalikum on käte tegevus. Naiste ja meeste tants ei erine. Leigarid õppisid ka ise paar tantsu, tundusid olevat päris kerged meie jaoks, aga kuidas tegelikult väija tuli, ei tea, sest viisakas jaapanlane ei kritiseeri. Muusikast jäid enam meelde meestrummarid, kelle mäng oli seotud ka liikumisega ning on pärit aegade hämarusest. Vaheldumisi toimunud eestlaste ja jaapanlaste esinemised kontsertidel lõppesid alati suure ühistantsimisega, kus publik tribüünidelt tantsupõrandal meiega ühines. Jaapanlane õppis eesti tantsu ära päris hästi, nende jaoks raskeim oli partnerist kinni võtta ja pöörelda, aga hakkama saadi.

Jaapanist rääkides ei saa mööda minna nende liikluskorraldusest. Mulje jäigi, et jaapanlane elab põhiliselt tööi, rongis või söögikohas. Jaapan on teatud mõttes meeste riik, kus karjäärist, baarist või liiklusest rääkides meenub mees. Naine on kodus ning loob mehele tingimused, et see saaks tubli olla.
Nagu paljud teisedki pean tõdema - Jaapanis peab ise käima, et seda maad pisutki mõista. Pärast kaht nädalat arvan, et mõistan jaapanlast omal maal ehk pisut. Kindlasti mõistavad teda rohkem seal elavad eestlased, kellega tihedasti läbi käisime ja kelle abil õppisime suhtlema kõige ette tuinud jaapanlikuga: Sirje Okada, Marek Luts, doktorant Märt, ärimees Georg ja käsipallur Riho-Bruno Bramanis.

KALEV JÄRVELA
(ilmunud Muusikalehes)

Jaapani reisi aruanne

Algusse

Millal?
24.veebruarist 10. märtsini.

Miks?
Kutsel seisis, et Leigarid on palutud esinema Eesti-Jaapani laulu- ja tantsufestivalile. Meie peaülesanne oli ahvatleda Kintetsu turismiklubi liikmeid Eestisse sõitma. Loodetavasti õnnestus!

Kus?
Käisime Tokyos ja selle ümbruses, Hakodates ning Kushiros (viimased kaks linna asuvad Hokkaido saarel). Esinesime kohaliku prefektuuriasutuse fuajees, õllerestoranis, vanadekodus, mäe otsas õhtuse linnavaate taustal, automessil, hotellis, tsemenditehases ja neljas suures spordihallis.

Kes?
Neli tantsupaari, neli pillimeest, üks Ojalo-san.

Kes veel?
Festivalikontsertidel esinesid peale meie veel jaapani tantsurühm, samisenimängijad, estraadilaulja ja trummarid. Üldiselt meil teisi esinejaid eriti näha ei õnnestunud.

Reis poleks kujunenud pooltki nii toredaks, kui kohapeal ei oleks olnud mitmeid toetajaid, kes meie eest südantsoojendavalt hoolitsesid - Jaapani-Eesti sõprusühingu liikmed, eelkõige Sirje ja Yoichi Okada, Eesti saatkonna kolmas sekretär Marek Luts, tema abikaasa Mayumi ja sõber Märt ning meie festivalipoolne ametlik saatja Douglas.

Mida tegime?
*Kolasime ringi inimtühjas Helsinki lennujaamas ja lendasime haruldasel liinil Tampere-Tokyo. *Viibisime Eesti saatkonna korraldatud vabariigi aastapäeva vastuvõtul, kus kohtasime päris mitmeid Jaapanis elavaid eestlasi. Esinesime ka natuke, kuni suursaadik läkitas oma autojuhi sündsusetule lärmile lõppu tegema.
*Käisime riigikogu valimas (vabariigi aastapäeval ja rahvariietes).
*Sõime pulkadega suppi, riisi ja toorest kala (kaheksajalga ka). Algul tundus, et pulkadega söömine on hea kaalujälgimise meetod, aga mõningase harjutamise järel ei jäänud keegi enam nälga. Hotellis sõime iga päev üht ja sama ameerikalikku hommikueinet. Pärast kaht nädalat sellist menüüd oskasime eriti hinnata Mayumi tehtud liha, kartuleid ja hapukapsast, mida meile Mareki külalislahkes kodus pakuti.
*Jõime jaapanlastega õlut. See pani jaapani mehed lõpuks eesti keeles rääkima ja tegi eesti naised ilusaks. Saket jõime ka.
*Festivalipäevade lõputute ootamispauside ja pikkade bussisõitude ajal punusime igavuse peletamiseks paelu. Nüüd on lasterühmal uued sääre- ja peapaelad made in Japan. Karlil on self-made in Japan.
*Edendasime tublisti pastlakultuuri. Jaapanis sobisid pastlad nii Saaremaa rõivaste kui ka ülikonna juurde.
*Magasime ehtsas jaapani majas pisikeses toas tatamipõrandal, tatrapadi pea all.
*Pidutsesime koos fantastilise Jaapani-Eesti sõprusühinguga.
*Käisime Maebashis sisekergejõustiku MM-il ja elasime koos fänniklubiga kaasa Erki Noolele, kes sai hõbemedali. Kahjuks ei lubatud Eesti lippu tribüünil eriti lehvitada. Näis, et ka jaapanlased ei ole meie lipuseadusest midagi kuulnud.
*Pidasime naistepäeva (naiste tungival nõudmisel). Jaapanis peetakse tegelikult 3. märtsil tüdrukute päeva ning enne seda pannakse kodudes ja hotellides välja poodiumid nukkudega.
*Harjutasime päevast päeva keep smiling'ut ja saime aimu, kui raske on fotomodelli töö.
*Esinesime nelja paariga spordihallides, kus oleks tegelikult võinud sisetantsupeo korraldada. Platsi diagonaali pikkus oli keskmiselt kaheksa hambut.
*Õpetasime neli saalitäit jaapanlasi eesti tantsu tantsima. Esimestel päevadel tegime kolonntantsu, edasi karutantsu ja Aleksandra valssi. Õppijad olid andekad. Oleks festival kauem kestnud, oleksime ehk peagi Ruhnu süidi ette võtnud. Ise õppisime jaapani tantsu, aga seda ei saa kirjeldada.

Mida nägime?
*Pilvelõhkujaid ja templeid.
*Lumetormi Hakodates, õitsvaid ploomipuid Tokyos.
*Yoichi Okadat karaoket laulmas.
*Kurgi looduskaitsealal, elusaid krabisid Hakodate kalaturul, delfiinide ja merilõvide etendust Shinagawa akvaariumis.
*Linna kohal neljal tasandil ristuvaid teid ja igas suunas silmapiirini ulatuvat majaderäga.
*Päikeseloojangut Vaiksel ookeanil.
*Tokyo linnajagu, mis on rajatud ookeanipõhja uputatud jäätmetele ja paistab silma lausa ulmelise arhitektuuriga.

Üldine arvamus reisi kohta?
Mmmmmmmmmm!!!
Ooooooooooooooo!!!

TIINA LEEMETS

Kümme aastat koos

Algusse

Leigarid said varakult kutse Geseke-Salzkotteni ringkonna tantsufestivalile. Kuigi Leigarid ansamblina on juba kümme aastat Gesekese tantsugrupi sõbrad, on minul seni õnnestunud sellest tutvusest kõrvale jääda. Seekord mõtlesin, et miks ka mitte ise järele vaadata. lkkagi juubelikohtumine. Kui soovijate arv juba kolmekümnele lähenes, hakati soodsaid lennukipileteid välja ajama. Sarnase hinnataseme juures ei soovitud seekord loksuda rongi või bussiga, nagu varem. Ka aeg on kallimaks muutunud.
Sõiduks valmistumise käigus kogus Lembe pildimaterjali ühistest üritustest ja koostas nendest suurt albumit sõprusrühmale kingituseks. Mõned valmistusid käsitöölaadaks. Selgus ka, et kolmel sakslasel pidi festivali ajal sünnipäev olema, seejuures Markusel juubel. Muide, kes nendest oli Markus või kes ei oinud Heike, hakkas mulle selguma alles pärast paaripäevast Gesekeses viibimist.
Tarmo tuli lagedale sooviga esineda sakslastele spetsiaalselt juubelikohtumiseks seatud tantsuga. Kellelegi meenus, et Gesekese sõitudest väga tuttavaks saanud "Ood rõõmule" olevat hiljuti kõlanud raadios tümpsuversioonina. Mõeldud-tehtud. Sille algkavandi järgi alustati lisatrenne ja nende käigus valmis juubelit sümboliseeriv tants. "See tants", nagu seda konspiratsiooni mõttes nimetati, pidi minema ettekandele festivali eelõhtul toimuval Gesekese linna kontserdil kohalikus gümnaasiumis. Sille ja Kalev, palju käinud ja näinud tantsuõpetajad, otsustasid juubeli puhul maha jääda ja enda ülesanded Margetile delegeerida.
Lootsime esiettekandest suurt üllatust, kuid tänu Estonian Airi üllatusele saime pärast kuuetunnist lennu edaslükkamist välja lennata ajal, mil oleks pidanud kontsert algama. Loogilise jätkuna lükkus "See tants" määramatuks ajaks edasi.
Jõudsime kohale umbes kell üks öösel. Kontserdikülalised olid juba ammu laiali läinud, peale Gesekese tantsurühma. Mis neil üle jäigi, sest nad olid meie majutajad. Vanad olijad leidsid juba tuttavad üles, uued alustasid tutvumist ja tasapisi hakati kodudesse laiali minema. Loomulikult jäid mõned traditsiooniliselt pikemaks ajaks ja arvatavasti läksid viimased koju umbes kella nelja paiku hommikul. Kui üldse läksid.
Võrreldes festivalidega, kus varem olen käinud, oli see hõreda esinemisgraafikuga. Reeglina paar tantsu päevas. Esinejate rohkuse tõttu kulus enamik aega teiste rühmade esinemisele. Neile meeldisid millegipärast väga pikad ettekanded, kähkukatega olime teistest üle. Aeg-ajalt mäsasime natuke, kuid see oli normaalne nähtus.
Sellel festivalil oli tihti ühisüritusi kõikide rühmadega, kus iga rühm õpetas mõne lihtsama tantsu, mida seejärel ühiselt tantsiti. Muidugi vastavalt sellele, palju rahvast platsile mahtus.
Kesköö paiku algasid öised üritused. Need kujutasid endast koosviibimist meid võõrustava rühmaga ja leidsid põhiliselt aset Hugo kõrtsis. Kuid oli ka erandeid. Üheks selliseks oli Markuse juubel. Selleks korraldasime paar salajast trenni, sest aeg oli sobiv "Selle tantsu" esitamiseks. Markuse juubelil oli peale nende tantsurühma ja leigarite ka palju muud rahvast. Juubilar sebis ringi ja kuidagi ei õnnestunud meil platsi äärde saada üheaegselt Markust ja muud publikut. Lõpuks nad seisid ja me läksime algasendisse. Läkski nii, nagu uskusime. Tantsu sõnum jõudis kohale esimestel taktidel ning pärast aplausi tundus see olevat reisi edukaim esinemine.
Juubel jätkus, kõnemehena tuntuks saanud Tarmo andis Markusele üle Tallinna pildiga kella, mis näitas Eesti aega. Markus lubas selle köögiseinale väärilisele kohale panna. Nagu ikka, kestis pidu poole ööni.
Gesekeses viibimine ei kujutanud endast üksnes ühisüritusi. Natuke jäi mul ja Margetil aega ka meie pererahvaga suhelda ja nendega õlut juua või ümbruskonnas ringi sõita. Nad olid isegi nii lahked, et andsid motorolleri ja maakaardi ning me läksimegi ümbruskonda avastama. Pärast olin natuke külmunud ja läksin igapäevaselt õllelt rohulikööridele üle.
Lõpuring toimus kell viis hommikul, mõned jõudsid sinna otse Hugo juurest. Sakslaste nimel esines Markus. Meid aitas jälle Tarmo välja, keda omakorda aitas Katrin. Keelega. Lõpuks läks individuaalseteks hüvastijättudeks, mis tuli katkestada, sest pidime Hamburgi lennukile kiirustama.

MARGUS PAAP

Saime kolmekümneseks

Algusse

14. märtsil toimus Vanalinna Muusikamajas Leigarite juhatuse pidulik vastuvõtt. Nimelt said Leigarid 30aastaseks.
Mina, emme ja issi jõudsime sinna varem. Ainuit Eve, Juss ja Linnokas olid juba kohal. ajal, kui emme ja Eve rehkendasid, kes mis värvi märgi saab, uitasime meie Jussiga muidu ringi ning võtsime külalisi vastu. Lõpuks algas pihta. Kõigepealt pidas nn Lennart Meri kõne ja hakatigi märke jagama. Mul on Mallest kahju, tal vaesekesel oli täpselt üks aasta puudu, et saada must märk. Hiljem anti lastele ka rohelised märgid. Edasi läksime mina, Mall, Matis, Maanus Annika, Tiina, Siiri, Kaarin, Juss ja Engol üles uudistama. Natukese aja pärast kutsuti meid vaatama Leigarite videot. Videos oli kokku võetud kõigi kolmekümne aasta tegevus. Peale video vaatamist hakati tantsima ja räägiti muidu juttu. Peo lõppedes siirdusime väiksema seltskonnaga Lempsi poole.
Minul oli tol õhtul väga lõbus ja ootan huviga järgmist juubelit, kui Leigarid saavad kolmekümne viie aastaseks.

KRISTIINA KAPPER

Laste tantsulaager

Algusse

LEIGARITE LASTE TANTSULAAGER TOIMUS 19.03.-21.03.1999 KEILA-JOA SANATOORSES METSAKOOLIS

Laager on lahe. Olen käinud Keila-Joal juba 3 korda, aga pole siiani ikka veel tüdinenud. Esimesel ööl läks kehvasti, sest rikkusime öörahu. Hommikul pidime kooli ja öömaja peldiku puhtaks küürima. Sellelsamal päeval poleks me koskegi saanud vaatama minna, kuid õpetaja palusid meil neile esitada kaitsejutu. Mina pidin 8 last, endaga kaasa arvatud, vabaks rääkima. See mul õnnestuski. Õpetajad on ikka väga leebed ning see ongi hea. Niisama sai ka nalja tehtud Tülisid oli ka, aga mis sellest. Elu on karm.
MIHKEL RATT

Laager oli huvitav ja tore. Esimene päev oli kõige raskem. Öösel ei saanud magada, sest und ei tulnud. Ma olin niikaua üleval, kui õpetaja keelama tuli. Järgmisel päeval pidime teisele korrusele kolima, sest väikesed tulid laagrisse. Õhtul pidasime Annika sünnipäeva. Seal sai väga- väga palju nalja. Sel õhtul sain ma magada. Ma kiidan sööki, mis sööklas anti. Õpetajad olid ka väga head.
KASPAR KAUR

19. märtsil läksime Keila-Joale laste laagrisse. Trenn algas meil kell 18.00. Kell 17.00 pidime kohal olema. Enne teist trenni oli meil veel õhtusöök. Teine trenn algas kell 20.00. Krissu läks poole trenni pealt ära, sest ta pea hakkas valutama. Reede ja laupäeva vahel oleval ööl olin peaaegu terve öö üleval. Järgmisel päeval saime päris palju õiendada. Karistuseks tuli meil ära pesta peldikud ja vannitoad. Algul ei lubatud meid Keila juga vaatama minna, kuid hiljem toimus kohus, kus anti meile armu. Meie kaitsekõnepidaja oli Mihkel. Ta alustas nii: "Lugupeetud kallid õpetajad..." Lõpuks lubati meil kaasa tulla. Vahepeal olid väikesed ka kohale jõudnud. Laupäeva õhtul pidasime Annika sünnat. Põhimäng oli "Tõde või tegu". Laager oli kihvt.
KADRI KARIN

Laager oli väga tore ja huvitav, kuid oli vahel ka vastik. Tantsulaager toimus kaks ja pool päeva. Esimene päev möödus halvasti, sest ei saanud magada. Mall, Krissu, Annika ja Kadri olid kõrvaltoas. Nad olid kõige kauem üleval, kella kuueni. Koos nendega tegid lärmi Mihkel, Kristjan, Reigo, Raul. Järgmisel päeval said nad vastava karistuse. Poisid pidid tüdrukute WC ära pesema, aga tüdrukud poiste WC. Teisel päeval oli Annikal sünnipäev. Me pidasime seda saalis. Kõik tantsisid ja mängisid. Kahjuks kolmandal päeval pidime juba ära sõitma.
LIINA SAAR

Sõitsime esimesel päeval tantsulaagrisse, aga kui me kohale jõudsime, tuli välja, et oleme hilinenud. Hilinesime pool tundi. Kui kohal olime, läks väga kiireks. Ma tõmbasin tossud jala otsa ja läksin tantsima. Me tantsisime päevas umbes kaheksa tundi. Olime laagris kolm päeva. Algul, kui teada saime, et tantsime kaheksa tundi, tundus see väga õudne, kuid elasime üle. Sööklas sai nii head sööki, et küsisime juurde. Vabal ajal mängisime kulli, peitust ja kossu. Oligi viimane päev ja ma kirjutasingi selle kirja. Siis läksime viimast korda tantsima. Kui oli tantsitud, hakati koju minema.
MATIS INDOV

Täna on 21. märts. Ma tulin siia, Keila-Joale, reedel, 19. märtsil. Söögiks olid ahjukartulid ja viinerid. See viis mul keele alla. Õhtul läks meil põrgu lahti. Me läksime alles kell kuus magama. Me käisime tüdrukute juures ja tüdrukud käisid meil. Hommikul saime õpetaja käest sõimata. Me pidime karistuseks peldikut pesema. See oli rõve. Pärast läksime Keila juga vaatama. Õhtul oli Annika sünnipäev. Seal mängisime "Tõde ja tegu" ja tantsisime. Magama läksime kell 23.00.
KRISTJAN KUKK

Ma tulin kohale Eve mehe autoga. Siis ma hakkasin alla hüppama välisukse käsitoe pealt ja laupäeval hüppasin ma oma jala paigast ära sealtsamast kohast. Siis ma arvasin, et ma jään terveks vaheajaks tuppa ja ma ei saanud oma jalga hästi liigutada. Ja siis mul jäigi käimata Keila-Joa kosel.
ENGOL KALLAS

Me oleme Leigarite tantsurühmast. Me käisime laagris. Mulle meeldis, et seal oli tore. Me käisime Keila-Joal.
KARL-SANDER GRIFFEL

Sain vaadata koske. See oli ilus ja vägev. Sain ühe luku lahti jne.
IVAR PURRE

Laagris oli hea. Me tantsisime ja käisime koske vaatamas ja sõime. Aga mina pean veel tantsima, sest mul ei ole veel kõik selge. Aga muidu oli kõik hea.
JAKE RAHNEL

Me tulime laupäeval laagrisse. Siis pakkisime asjad lahti. Siis hakkasime tantsima. Peale tantsimist läksime sööma. Pärast söömist läksime jälle tantsima. Ja pärast läksime Keila juga vaatama. Minu hooldaja oli Tiina. Varsti läksime magama.
KERTU SUBKA

Me tulime reedel laagrisse. Pärast hakkasime tantsima. Kell 23.00 oli meil öörahu. Pärast öörahu soovisime Annikale palju õnne. Kuskil kella viie paiku hommikul olid Krissu, Reigo, Kristjan, Mall, Raul, Kadri, Annika ja Mihkel üleval ja said õpside käest möliseda. Samal päeval oli meil kõva tantsutrenn. Päeval läksime Keila-Joale, seal oli kihvt. Me oleksime saanud üle joa minna, aga me ei tohtinud minna. Pärast seda läksime tagasi laagrisse. Kõigil olid jalad väsinud. Kell 18.00 hakkas väikestel trenn. Samal päeval oli meil disko ja Annika sai 13aastaseks. Pühapäeval hakkas mul ninast verd jooksma.
JUHAN JÜRLAU

See laager oli lõbus, sest selles laagris sai palju tantsida. Mitte ainult tantsida, vaid ka üks sünnipäevapidu oli.
OTT ILVES

Me tulime laupäeval Leigarite laagrisse. Siis pakkisime asjad lahti. Peale seda läksime tantsima. Siis läksime sööma. Peale seda läksime Keila joale.
ANN SINIRAND

Me tulime laupäeval laagrisse. Kõige enne pakkisime asjad lahti. Siis kui asjad olid lahti pakitud, hakkasime me tantsima. Pärast tantsimist hakkasime sööma. Pärast söömist läksime jälle tantsima. Kui me olime ära tantsinud, läksime Keila joa äärde. Minu hooldaja oli Krissu. Varsti läksime magama.
SIIRI PAPPEL

Selle aasta tantsulaager oli väga tore. Ühel Leigarite lapsel oli 20-ndal sünnipäev. Enne seda öösel kisasid Kristjan, Reigo, Mihkel, Raul, Annika, Kadri, Mall ja Kristiina. Kuid mina, Tiina, Margit ja Liina käisime poiste toas ja jäime vahele. Käisime Keila joal, seal oli väga ilus. Osa koske oli jääs. Kuid jää all liikus vesi. Päeval oli põhiline tantsimine.
ANNI ILVES

Me tulime laupäeval laagrisse. Siis pakkisime asjad lahti. Siis hakkasime tantsima. Pärast läksime suurtega Keila juga vaatama. Juga oli jääs ja jää peal sai kõndida. Siis kõndisime rippsilla peal. Kui tagasi tulime, siis läksime poodi. Laagris me sõime. Toit maitses mulle. Õhtul oli Annika sünnipäev. Ja siis läksime magama. Me kartsime ja Krissu tuli meie tuppa Siiri kaissu. Hommikul oli meil veel üks trenn. Mulle meeldis laagris.
KAARIN PAPPEL

19.03. läksime Leigarite laste laagrisse Keila-Joale. Meie trenn aigas 18.00. Esimese trenni elasime kõik õnnelikult üle. Kell 19.00 oli õhtusöök. Kartulid viineritega. 20.00 algas järgmine trenn, mille jooksul hakkas mul paha ning läksin ära voodisse. Kui olin haigena voodis, tulid mind lõbustama Ott ja Engol. Õpetasin neile mänge, mida nad saavad koolis tunni ajal mängida. Muide, Engol nikastas laupäeval oma jala ära. Ööl vastu laupäeva tulid meile poisid külla. (Mina olin siis juba terve.) Öösel me lärmasime kogu aeg ja ei maganud üldse. Muuseas pidasime ka Annika sünnat. (Annikal on 20.03 sünnipäev.) Hommikul aga saime korralikult õiendada, kuna lärmasime öösel. Karistuseks pidime peldiku põranda ja potid ära pesema ning ei tohtinud Keila juga vaatama minna. Peale küürimist pidas Mihkel kaitsekõne, mis algas sõnadega: "Austatud seltsimehed õpetajad..." Lõpuks saime ikkagi Keila joale. Vahepeal olid väikesed kohale jõudnud ja iga suur sai endale lapse. Lastega koos läksime Keila juga vaatama. Keila juga oli jääs. Jõudsime tagasi ning oli veel paar trenni. Õhtul pidasime aulas Annika sünnat. Kui tagasi tulime, hakkasid väikesed kartma ning pidime nende toas ööbima. Laager oli väga äge ja mulle meeldis. Tahtsin just jutu õpsidele viia, kui nägin, et Juss on haavatud.
KRISTIINA KAPPER

Me tulime laupäeval laagrisse ja läksime kohe tantsima. Siis me pakkisime asjad välja ja meil tehti voodi kohe korda ja õhtul Kaarin rääkis meile õudusjutte ja me hakkasime kartma. Ja siis hakkas Ave rääkima õudusjutte.
HELENE-MARIE VAHERA

Me tulime laupäeval laagrisse. Kõige enne pakkisime asjad lahti. Siis hakkasime tantsima. Pärast tantsimist läksime Keila joa juurde. Kui tagasi tulime, siis hakkasime tantsima. Peale tantsimist läksime sööma. Peale söömist läksid suured tantsima. Kui trenn läbi sai, siis peeti minu õe sünnipäeva. Õhtul rääkis Kaarin õudusjutte. Kui me magama läksime, siis kõik kartsid, et akna taga on luukere. Kui Krissu tagasi tuli, palus Siiri, et Krissu jääks tema juurde magama. Ja kui kõik tagasi tulid, siis jäid nad meie tuppa magama. Hommikul, kui me söömas ära käisime, siis läksime tantsima. Me kirjutasime pühapäeval kirju. Mulle meeldis laagris.
AVE SEPP

Laagrisse saabusin reedel kell 17.00. Trenn algas kell 18.00. Reede öosel olime öö otsa üleval. Öösel tuli Marget ja ütles, et on aeg tuled ära lasta. Kui tuled ära olid lastud, siis kutsus Marget kõik kokku ja nad laulsid mulle sünnipäevalaulu. Öösel läksime me poiste tuppa. Nemad kutsusid vahepeal. Nende toas mängisime "Tõde ja tegu". Me ei lasknud kellelgi magada. Ja me saime õpside käest 3-4 korda õiendada. Magama jäime kell 5.00. Hommikul saime karistada. Karistuseks saime peldikute pesemise ja dushiruumide pesemise.
ANNIKA SEPP

Mina tantsin Leigarite tantsurühmas. Me käisime laagris. See oli tore. Me käisime Keila joal. See oli tore.
MIHKEL HÄKKINEN

Laagrisse tulime reedel. Reedel esimene trenn oli kell 18.00 ja kell seitse oli õhtusöök. Kell 23.00 oli öörahu, kuigi Mall, Krissu, Annika, Kadri ja poistest Kristjan, Raul, Mihkel ja Reigo karjusid öö otsa. Hommikul said kõik need kaheksa oma karistuse, nimelt nad pidid WC ja pesuruumi pesema. Poisid pidid pesema oma pesuruumi ja kooli WC-d. Laupäeval käisime Keila-Joa kose juures. Me käisime rippsillal. Õhtul pidasime Annika süinnipäeva (saalis). Seal me mängisime "Tõde ja tegu". Ja me pidime kell 23.00 voodis olema, aga me ei olnud sellepärast, et väikesed kartsid ja me pidime nende juures olema, aga lõpuks läksime nende kõrvale magama.
TIINA SEPP

Selle aasta tantsulaager oli väga tore ja meeldejääv kas või sellepärast, et ühel leigarilapsel oli laagri ajal sünnipäev. Tema nimi on Annika ja ta pidas laagris sünnipäeva. Sünnipäeval mängisime me palju mänge ja tantsisime. Tantsulaager oli eriline ka sellepärast, et kõik suuremad lapsed said endale hoolealused, väiksemad lapsed, kelle eest hoolitseda. Käisime ka Keila joal. Seal me käisime üle sildade ja tegime pilti. Üldiselt oli laagris tore, kuigi pidi väga palju tantsima.
MARGIT SOONIK

Täna on 21. märts. Ma istun Keila-Joa Sanatoorses Metsakoolis, kus on väikeste Leigarite tantsulaager. Ma pean selle jutu kiiresti ära kirjutama ja asjad kokku panema, sest kell 10.30 aigab kullimäng. Mina olen siin laagris kolmandat korda. Esimese öö me ainult kisasime ja õpsid käisid meid 5 korda keelamas. Selle eest küürisid 8 last järgmisel päeval peldikuid. Kui väikesed tulid, sai iga suur omale lapse. Neid on nii mõnus kamandada. Muidugi, ega see laager ikka õnnetusteta ka ei möödu. Engol otsustas oma jala ära vigastada ja nüüd tantsin mina tema eest. Järgmisel ööl magasime me nagu kotid. Me pidime väikesed kell kümme magama panema ja nad jäid. Kuid nad ärkasid juba kell 5 või 6 üles. See oli kõige parem laager neist kolmest, kus ma käinud olen.
REIGO JÖRSI

Reedel, 19. märtsil, kui laagrisse jõudsime, pidime end ruttu sisse seadma, kuna poole tunni pärast hakkas trenn. Peale õhtusööki oli veel üks proov ning selleks päevaks proovidest aitas. Kell 23.00 oli öörahu, kuid sellest eriti kinni ei peetud (kaasa arvatud õpsid). Kuna Annikal oli järgmine päev sünna, siis kell 24.00 tulid kõik meie tuppa ja laulsid talle sünnipäevalaulu. Kui kingitused olid ka ära antud, pidid kõik magama minema. Me olime poistega umbes kella 5-ni üleval. Selle aja jooksul saime 4 korda õpside käest õiendada. Magada saime 2 ja pool tundi. Järgmisel päeval peale hommikusööki oli proov, kus meile määrati öise laaberdamise eest karistus. Me pidime peldiku põranda ära pesema ja potte küürima. (Kuna potid olid puhtad, ei tarvitsenud õnneks me neid küürida.) Meile öeldi veel , et me ei saa Keila joale jalutama, kuid pärast Iõunasööki pidime kaitsekõne maha pidama ja saime ikkagi kaasa. Kella 14.00 paiku saabusid väiksemad ning iga suurem pidi endale "lapse" võtma. Õhtul pidasime Annika sünnat. Kuna me lubasime oma kaitsekõnes, et sel öösel enam ei lollita, siis läksime üsna varakult magama. Kuid Krissu ei saanud ööd oma voodis veeta, sest väikesed kartsid, nõnda siis läks Krissu nende tuppa magama.
Pühapäeval pidime hommikul asjad kokku pakkima ning peale paaritunnist trenni oligi aeg koju minna.
MALL JÄRVELA

Natuke laagrifakte

Algusse

23.00  algas öörahu
23.50  lükati lahti õpside toa uks ja pildistati neid
23.56  pasteeriti õpside toa uks
24.01  seoti õpside toa uks kinni
24.04  tuli Marget ja ütles: "Hambapastanaljad jäävad ära, te olete juba suured tüdrukud!"
24.06  peeti Annu sünnat
24.13  külastati küünaldega poiste tuba
24.22  Eve poiste toa ukse taga: "Head ööd nüüd!"
05.06  lngrid: "Mis asja te keerate siin teistele sitta kokku!"
09.30  proovis pidid kaks tuba (Annu, Kadri, Krissu, Mall, Kristjan, Miku, Raul ja Reigo) omale karistuse määrama öise laamendamise pärast. Karistus: kõigi tubade, peldikute ja koridoride puhtakspesemine, ei tohi minna Keila juga vaatama ja lisaks lõunauinak
12.00  hakkasime koristajateks
12.53  pahade poiste ja tüdrukute vahel pinged (kumbki pool süüdistas teist vahelejäämises)
14.50  pidas Miku kaitsekõne, mis aigas sõnadega "Austatud seltsimehed õpetajad..."
14.53  saime loa minna Keila juga vaatama
21.00  algas Annu sünnipäevapidu aulas, koos väikestega
22.00  aeti kõik väikesed peale Siiri, Kaarini, Paula, Ave ja väikese Mihkli ära
22.15  saadeti ka nemad minema
23.30  lõppes Annu sünnipäevapidu
23.45  hakkasid väiksed kolle kartma ja igasse väikeste tuppa pidi minema üks suur
24.30  magasid kõik

2. TUBA (ANNU, KRISSU, KADRI JA MALL)

Vööd ja paelad 6

Algusse

(Algus 1996. a 23. juuni lehes)

KIRIVÖÖDEST

Kirivöö tehnika on Eesti alal tuntud hiljemalt 14. sajandist alates. Selles tehnikas vöid kandsid põhiliselt naised.
Lõuna-Eestis, Läti piiri lähedal Mulgi alal, Sangastes ja Lõuna-Võrumaal kooti ka läbivillaseid, kitsaste vöötidena kulgevate lapiliste kirjadega nn LÄTILAPILISI VÖID.
Vöö esialgne funktsioon oli vaipseeliku ülevalhoidmine. Tava mähkida vöö tihedate kordadena ümber keha säilis hiljemgi, kui seelik tehti juba värvliga. Piduliku ülikonnaga mähiti vöö seeliku- ja põllevärvli peale, tööl harilikuit särgi peale. Setu naised sõlmisid oma sarafani tüupi rüü või sukmani peale kirivöö nii, et selle otsad jäid ees pikalt rippuma.

LÕUNA-EESTI KIRIVÖÖD

VILJANDIMAA (Mulgi alal ÜÜKE)
Kuna Viljandimaa võib jagada rõivastuse poolest kaheks, Põhja- ja Lõuna-Viljandimaaks, siis võib seda jagunemist märgata ka kirivööde juures. Põhja-Viljandimaa alla kuuluvad Kõpu, Kolga-Jaani, Suure-Jaani, Pilistvere, Põltsamaa ja osalt Viljandi kihelkond. Lõuna-Viljandimaa on Tarvastu, Paistu, Helme ja teine osa Viljandi kihelkonnast. Nende kihelkondade omapäraks on eredad punased aniliinvärvid endiste mahedate taimevärvide asemel. Need vööd sarnanevad veidi Pärnumaa punaste vöödega, eripäraks on Lõuna-Viljandimaa vöödel äärekiri, mida Pärnumaal esineb vähem. Äärekirjadeks on tavaliselt lihtsad, lõngajooksudest moodustatud ruudukesed või ka kolmest lõngast nn KALASABAKIRI.
Äärekirja ja vöö keskmist põhikirja eraldavad tavaliselt vöö põhitoonist erinevad tumedad KÜÜ read ehk JOONEKESED.
Vööd, mis on lõunas keskmise laiusega, saavutavad põhjarühmas suurima laiuse Eestis. Nimetamist väärt on Kolga-Jaani ja vanemad Põltsamaa ning Pilistvere vööd, mille laius ulatub 15 sentimeetrini.
Erinevalt mujal kantavatest vöödest on nende vööde äärekiri arenenud iseseisvaks kirjaks, mis tihti on niisama lai kui kogu vöö mõnes teises kihelkonnas.

TARTUMAA
Niisama värviküllased ja mitmekesised nagu Tartumaa seelikud on ka selle maakonna vööd, kuid seejuures alati kooskõlas seelikutriibustiku värvidega. Vöö narmastatud otsad jäetakse kohati rippuma puusale. Lätilapilisi läbivillaseid vöid on kantud näiteks Otepääl ja Sangastes.

VÕRUMAA (VÜÜ, HÜÜ, PUUDÕH)
Sarnanevad põhiosalt Tartumaa vöödega. Ülevõrumaalistest korjatud kirjaga vöödest erinevad Hargla nopsilise kirjaga laiad vööd. Väga ilmekad värvide poolest on Rõuge vööd, tumepunase ja tumesinise kirilõngaga.

SETUMAA
Vöö sidumine käis teisti kui mujal. Kaks korda seoti ümber keha eest tahapoole üle rippuva linikusaba, sealt tagasi, haarates rüü liigvarrukaid, Vöö seoti eest seosesse.
Vöö põhitooniks on punane värv. Vööde eripäraks on äärekirjade puudumine. Ääres on tihtipeale põhitoonist erinevat värvi lõng, mis on kootud üle kolme koelõnga vöö ühel, üle kolme koelõnga teisel pool (mujal Eestis 1:1). Vöö muster koosneb keerukamatest ornamentidest kui Tartu- ja Võrumaal. Setumaa naistevöid on nn PAARIS ja PAARITUID. Erinevus seisneb rakendamises. Kui tavaliselt kirivöö rakendamisel kääritakse ühele villasele lõngale lisaks kaks linast niiti, siis Setumaal kasutatakse ka teist rakendamisviisi, kus ühe villase lõngaga rakendatakse kolm linast niiti.
Setumaai kandsid ka mehed kirivööd,,, see oli aga naistevööst kitsam.

LÄÄNEMAA
Vööd on valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste kirjadega, milles 19. sajandi keskpaigani domineeris madarapunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon. Vöö äärekirja moodustavad nn küüd ehk joonekesed, mis erinevad põhikirjast värvi poolest (mustjassinine, lillakaspunane, roheline).
Nn traditsioonilist äärekirja esineb üksikutel vöödel.
Läänemaa vööde eripäraks võib pidada ka seda, et osa vöid on rakendatud nii, et keskkirja paar äärmist lõnga on teist värvi (sinine, roheline, lillakaspunane).

PÄRNUMAA
Vööd sarnanevad osalt Läänemaa vöödega, teisalt jälle Lõuna-Viljandimaa vöödega. Läänemaa vöödega sarnanevad need, mis on punase kirjaga ja ääres tumeda küü reaga, Viljandimaa vöödega need, mis on tiheda punase kirjaga ja millel on ka äärekiri. Võib leida ka Harju- ja Järvamaa naaberkihelkondade mõjutusi.

PÕHJA-EESTI
HARJU-, JÄRVA- JA VIRUMAA
Põhja-Eesti vöödele on kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimevärvid. Võib märkida, et Virumaal kasutati vöökirjades rohelisi toone sagedamini kui Harjus ja Järvas. Põhjus, miks vööd on tagasihoidlikes toonides, kirjas ja mõõdus, võib olla asjaolu, et pearõhk on käiste värvilisel tikandil, mis ei nõua täiendamist silmatorkava vööga. 19. sajandi II poolel kasutusse tulnud aniliinvärvidega ilmusid ka vöökirjadesse eredamad toonid, seda eriti Ida-Virumaal.
Veel 18. sajandini oli vähemalt idapoolse Põhja-Eesti naistel kasutusel vanapärane vööilustus - vöö küljest puusadelt tahapoole rippuvad vaskkettidest rõhud, nagu need viimati 19. sajandi lõpukümnenditeni püsisid Hiiumaal.
Mõned Harjumaa läänepoolsed kihelkonnad, nagu Hageri, Nissi, osaliselt Rapla, Harju-Jaani, Keila ja Jüri, kus on püsinud pealisrõivana kantav särk, kuuluvad Lõuna-Eesti rõivastuspiirkonda. Seda võib märgata ka vööde juures. Kui enamik Põhja-Eesti vöid on äärekirjaga, siis nende kihelkondade vööd on ilma. Pöhikirja ääres on tumedad küüd. Erandlikud vööd on Ristis, kus pool vööd on ühes, teine pool teises kirjas, muidu sarnased Lääne-Eesti ja Pärnumaa vöödega.
Kuna Põhja-Eesti rõivastuse tüüpi võib lugeda ka Kihnu riided, siis Kihnu vööd on sarnased Risti vöödega. Kihnu vööde ornamentikas on näha kindlaid traditsioone. Pool vööd on nn KÜÜSILlST, teine pool LAPILIST kirja. Vöö küüsiline pool jäeti mähkimisel pealepoole, kuna arvati, et see hoiab ära kurja silma.
Kui jälgida muuseumites olevaid Kihnu vöid, siis võib öelda, et naiste käsitöö tase on sellel saarel olnud tõesti äärmiselt kõrge. Kui Viljandimaa vööd paistsid silma laiusega, siis Kihnu vööd oma ornamendi rikkuse ja korrektse teostuse poorest.

SAAREMAA
Ka Saaremaal kanti korjatud kirjaga kirivööd. Erinevalt mandri omadest esines siin valgepõhjaliste kõrval ka tumedaid, musta- ja sinisepõhjalisi. Vöö mähiti ümber keha nii, et see kattis seeliku ja põllevärvli, Lääne-Saaremaal ka taskupaela. Saaremaa vööde äärekiri erines mandri omadest.

HIIUMAA
Hiiumaalt on muuseumi kogudes ka mõned kirivööd, kuid nende kandmistraditsioonidest ei ole teateid. Põhiliselt kanti juba eespool mainitud vaskvööd.

MUHU
Muhu saarel kanti vanema rahvarõivaga kõladega valmistatud vööd, uuema riietusega läikivat nahkrihma, millel oli metallist pannal. Sellist vööd nimetati HIILERIHMAKS.

ÜLLE PRESS
(Lõpp.)

KROONIKA

Algusse

22.02.-10.03
Sõit Jaapanisse

05.03
Kristjan Toropi 65. sünniaastapäeva simman Glehni lossis koos Kuljusega. Kontserdi teemaks olid seekord Kristjan Toropi süidid.

ll.-12.03
Kaks Leigarite tantsupaari käis Olga Preatoni kutsel välkreisil Milanos. Seda on kajastatud ajakirja Kroonika 23. märtsi numbris.

14.03
Leigarite 30. aastapäeva pidu Vanalinna Muusikamajas. Aastatepikkuse vaheaja järel said kõik leigarid jälle liikmemärgid.

19.-20.03
Laste tantsulaager Keila-Joa Sanatoorses Metsakoolis

10.04
Lasterühmade ülevaatus (Anna Raudkatsi kolm ringmängu, "Pulgatants", "Põhjamaa", "Viirg- ja ringtants", "Oige ja vasemba")

11.04
A-rühmade ülevaatus ("Ruhnu süit", "Linamäng", "Oma õnne sepad", "Oige ja vasemba", "Perekonnavalss").

16.04
Esimest korda tuli kokku Leigarite kunstinõukogu (alarühmade juhid)

17.04
Esinemine klubis Bonnie&Clyde Skandinaaviamaade arstidele

19.04
Seltsi üldkoosolek

20.04
Esinemine Lepatriinu lasteaias

23.04
Kõige väiksemate laste pidu Liivaku lastepäevakodus

04.05
Lasterühma esinemine Liivaku lastepäevakodus

08.05
Osavõtt vabaõhumuuseumi 35. hooaja avamisest. Rongkäigus mindi tuuliku juurest Kolu kõrtsi ette, kus Merike Lang pidas dramatiseeritud pidupäevakõne, edasi Sassi-Jaanile, kuhu istutati õunapuu. Järgnes Leigarite esinemine Köstriaseme õuel.

15.05
Lasterühmade pidu Saksa Gümnaasiumi peeglisaalis. Peo põhieesmärk oli anda Merikesele laste valmistatud lapitekk. Kahjuks ei olnud Merikest kohal ja tekk anti üle hiljem trennis.

29.05
Suvehooaja esimene esinemine vabaõhumuuseumis

29.05-08.06
Sõit Gesekesse 23. Rahvusvahelisele Wewelsburgi noortefestivalile

12.06
Esinemine rahujooksu tseremoonial Raekoja platsil

PALJU ÕNNE

Algusse

8.märtsil 1999 sündis Merike Reinokil poeg
HENDRIK HANS VILLMAN

Lehe kokku pannud

Algusse

Lehe kokku pannud Tiina Leemets, Priit Sutt ja Marget Indov