“Kultuurist rääkides mõeldakse tavaliselt kõrgkultuuri. Aga kultuur on igaühes meist igal sammul. Kultuuri võib jagada kirjalikuks ja suuliseks. Esimeses kehtib õige-vale printsiip (kord kirja pandud noodist mängides tuleb kirjutatut täpselt korrata), teises mitte. Leigarid on ühe jalaga kirjalikus, teisega suulises kultuuris.
Tants ja muusika on inimesele teispoolne reaalsus: võib käituda ja olla hoopis teisiti, nii, nagu päris reaalsuses ehk ei sobigi. Teispoolsuses viibimine aitab pärast jälle argimaailmas edasi kesta. Aga üleminek ühest reaalsusest teise peab toimuma – ja juba eelmängu taktide ajal.”
(Kristjani sõnad Leigarite 25. sünnipäeva õhtul toimunud trennis. Ajalehest Eesti Elu, märts II, 1994.)
Kristjan Torop (1934–1994) oli Leigarite esimene kunstiline juht. Ta oli keele- ja rahvaluuleteadlane, tantsija, tantsukoguja ning -õpetaja. Leigareid juhendas Kristjan aastail 1969–1990. Tema seatud on enamik meie muuseumikava tantsunumbreid. 1992. a sai Kristjan Torop Jakob Hurda preemia, 1994. a tantsupeol Helju Mikkelilt Anna Raudkatsi talismansõrmuse. Ta on üks 1976. a õigekeelsussõnaraamatu koostajaid, avaldanud „Eesti rahvatantsu oskussõnastiku“ ning tantsukogumikud „Kontratantsud“ ja „Viron vakka“.
“Minu ideeks ei saa Leigarite rühma loomist kirjutada. Lauluväljaku direktor Fred Raudberg helistas ja tegi ettepaneku, et võtaksin juhendada tantsurühma, kes hakkaks esinema turistidele vabaõhumuuseumis. Nime Leigarid leidsin murdesõnastikust ning see võeti üksmeelselt vastu. Hakkasin mõtlema, mida sobiks tantsida-mängida muuseumis Sassi-Jaani talu õuel. Autoritantsud siia ei sobinud. Olin ju isegi tantse seadnud („Saarte süit“, „Ruhnu süit“ jt), aga folkloorse tantsuga polnud teadlikult tegelnud. Rahvatantsu alal olen pidanud end ise harima. Leigarid leidsid oma laadi küllaltki ruttu. Folklooril (tantsu kõrval veel rahvalaulud, -mängud ja -pillilood) põhinev rühm oli neil aastatel erandnähtus. See oli see ühtse nõukogude rahva kujundamise aeg, aga meie tahtsime jääda eestlasteks, oma esivanemate kunsti alalhoidjateks.”
(Nopped Kristjan Toropi jutuajamisest Heino Aassaluga 1994. aasta veebruaris. Tervik ilmunud Heino Aassalu koostatud kogumikus „Kristjan Toropit meenutades …“, Tallinn 1998.)