Leigarite mehed on käinud kõigil kolmel meeste tantsupeol. Ega naised kehvemad ole, pealegi on viimase üldtantsupeo järel jäänud tegutsema omaette naisrühm. Esimene naistepidu jäi Leigaritel vahele, aga äsja peetud teisel naiste tantsupeol „Mehe lugu“ olime kohal. Koguni nii arvukalt, et kolm kõige vapramat ja nupukamat – Agnes, Mare ja Reena – läksid appi teistele rühmadele, kel tantsijaid puudu jäi.
Lugu kujutas naist mehe pilgu läbi ning meeste esitatud vahetekstid rõhutasid aina, kuidas naine on nagu päike ja samas nagu äike, toob ühte kohta kokku taeva ja põrgu. Võta siis kinni, kas ilmataadi asemel tegutses seekord ilmaeit või on mehed ikka sama tujukad, igatahes saime näha ja tunda tuult ja ööpäev läbi valanud külma lausvihma, ent lõpuks ka paitavat päikest ja vikerkaart.
Jõgeva rahvas tervitas tulijaid juba reede hommikul maakonna piiridel, ristmikel suunasid rahvarõivis teenäitajad autosid õigete proovipaikade poole ja ka lahkumisel lehvitati kõigile tükk aega järele.
Tallinna rühmana ei koge me suurtel pidudel ühismajutust, mis on enamikule tantsu- ja laulupeolistele peonädala oluline osa. Nüüd sai meie ja paljude teiste toaks nurgake Torma spordisaalist, mille iga rühm omal moel ära kodustas. Igal juhul võimaldas suur saal vettinud riiete jaoks lahti tõmmata hästi pika pesunööri!
Mitmele uuele leigarile oli see elu esimene tantsupidu. Nemad said väärt kogemuse, kuidas sünnivad väljakujoonised: liigijuhi puldist kostvad korraldused võivad esimeses proovis olla päris mõistatuslikud, ühtpidi liikuvast ringist on saanud teistpidi astuv viirg ja aasta otsa lihvitud keerulisi samme ei lähe kohati enam vajagi. Algul saadud pisikese pettumuse korvas aga kindlasti etenduse vägi ja vaimustus.
Veendusime, et Leigarite naisrühma naised-neiud on üks igavesti äge, sitke ja kokku hoidev kamp. Aitäh Sillele ja Jaanile, kelle juhendamisel peole jõudsime, ja rühmavanem Merikesele!
Kirjutas Tiina Leemets, pildid tegi Kai Roben
Lisa kommentaar