Samal ajal, kui Leigarite esindus Mehhikos hakkab vaikselt juba kojusõidule mõtlema, on Eesti ja Leigarite lipp kõrgele tõusnud hoopis teisel pool maakera. 14.-18. augustil toimub Surabaya linnas CIOFF Indoneesia korraldatud International Cross Culture Festival. Osa võtavad ka Leigarid, kel nüüdseks juba ka esimene meeleolukas festivalipäev seljataga.
Põhjamaisele eestlasele on siia saabudes esimene šokk loomulikult kohalik kliima, mis ka hilja õhtul ning kottpimedas nagu nuiaga oimetuks lööb. Palavus paneb leigari mõtlema eksistentsiaalsete küsimuste üle nagu näiteks: “Kas keegi saaks akna lahti teha ja värsket õhku õue lasta?” või “Kas me saame rahvarõivad seljast võtta kohe peale esinemist või natuke varem?”.
Esimesest ehmatusest üle saanuna alustasime tänast päeva varakult festivali avarongkäiguga, mis toimus suures osas hoopistükkis ratastel. Kõik osalejad pakiti kohalike becak’ideks kutsutavate jalgrattataksode peale ning sõidutati ilmarahva silme eest läbi. Rongkäik kulmineerus esimeste lühikeste esinemisnumbritega lõõskava päikese all.
Lisaks võõrustas meid täna juba ka väga energiline proua linnapea, kes festivalil osalejatega koos tantsugi lüüa jõudis. Õhtusel vabaõhuesinemisel sai aga kinnitust kartus, et tõesti pole suurt vahet, kas tantsida päikeses või pimeduses — palavusest ei ole ikka pääsu.
Ootame huviga, mida järgmised neli festivalipäeva toovad. Ees ootab muuhulgas ka Indoneesia 71. iseseisvuspäeva tähistamine.
Sellest, mis edasi sai, saab lugeda reisikirja teisest osast.
Kirjutas Tarmo, pildistasid Raili ja Alar.
Lisa kommentaar