* indoneesia keeles, tõlkes “Aitäh, Surabaya!”
Ja läbi ta saigi, see festival Surabayas. Nii nagu festivalitrupp kohtus täiskoosseisus pärast kodumaiseid proove esimest korda festivalihotellis, pudeneti lahkumispäeval samamoodi ka lennujaamas lõpuringist erinevates suundades laiali. Järgnevad märksõnad võtavad ühiselt veedetud aja kokku.
Troopiline kliima
Siin valitsevast tohutust palavusest oli juba juttu meie reisikirja avaosas. Tagantjärgi tundub, et võib-olla olid meie esimesed päevad lihtsalt erakordselt palavad, edasine polnud enam nii hirmus. Teisalt annab see ehk hoopis aimu meie karastunud organismide hämmastavast kohanemisvõimest. Ühtegi termomeetrit ma reisi jooksul ei näinud, nii et tegelikult puudub mul ettekujutus objektiivsetest temperatuuridest. Veetarbimine oli meie grupil sellegipoolest üsna ohjeldamatu, sest iga lühikegi etteaste lõppes paraja vedelikukaotusega.
Lühikesed esinemised
Üks huvitav aspekt selle festivali juures oli asjaolu, et ükski esinemine ei kestnud üle 10 minuti. Ühest küljest, sellises palavuses ja valdavat väliesinemiste juures, on muidugi hea ja mugav, kui ei pea end kuumarabanduseni pingutama. Teisalt tundus, et nii lühikesed esinemised ei lubanud meil särada oma täies hiilguses.
Lõputud pildistamised
Aasias reisiva eurooplase jaoks ei peaks see olema küll suur üllatus, aga see tohutu hord fotohuvilisi mõjub siiski esmapilgul ehmatavalt. Erakordselt populaarne oli kohalike (ja teiste festivaliosaliste) seas loomulikult heledapäine leigarilaps Anni, keda kohati tuli rahvahulkade seast juba rokkstaarile kohaselt turvameeskonnaga välja eskortida.
Luksuslik vastuvõtt
Festivali avatseremoonia ületas oma luksuslikkuses meie igasugused ootused. Surabaya linna raekoja ette oli ehitatud suur lava ning selle ette kaetud valgete linadega pidulikud õhtusöögilauad kõigile osalejatele. Platsile saabudes ootasid meid punane vaip ja fotograafid. Õhtusöögiks pakuti parimaid palasid kohalikust köögist.
Kingisadu
Luksusliku vastuvõtu juurde kuulus sedakorda ka seninägematu kingisadu, mis ei piirdunud rühmale mõeldud kingitustega, vaid suisa igale osalejale oli ettenähtud suur kingikott. Kingid ise olid iseloomult suured ja õrnad, ideaalselt sobivad lennureisideks teisele poole maakera ;). Siinkirjutaja ootab huviga kokkuvõtteid sellest, mitu kaunist Surabaya vapiloomade klaasskulptuuri ühes tükis Eestisse kaminasimssidele jõuab.
Kohalik eluolu
Üks eredamaid elamusi paljude jaoks oli kohalikus liikluskaoses tee ületamine. Omavahel jõudsime järeldusele, et parim viis tundukse olevat meetod “käsi-püsti-silmad-kinni-ja-minekut”. Uskumatul kombel see ka töötas — vaja oli vaid piisavat nahaalsust ning enesekindlat sammu.
Vahetuim kokkupuude kohaliku eluga leidis aset Indoneesia iseseisvuspäeva eelõhtul, mil meid viidi kohtuma nö tavaliste inimestega. Sõitsime bussiga Surabaya äärelinna, kus meid võtsid vastu ühe kvartali elanikud, kes olid katnud oma väikesele tänavale laua ja valmistanud meile õhtusöögi. Külaskäik möödus meeldivas teineteise tundmaõppimise õhkkonnas. Lauldi, tantsiti, vahetati kingitusi. Tutvusime ka ühe revolutsioonilise suurkuju kunagise kodumajaga.
Omapärased interpretatsioonid folkloorist
Üks leigari südames kripeldav küsimus selle reisi järel on aga kahtlemata “Mida paganat need Lõuna-Korea tüübid tegid?!” Meile jäi absoluutselt arusaamatuks, kuidas jõudis CIOFF-i festivalile diskomuusika saatel neoonvärvides reisikohvritega võimlemiskava esitav ja osalusteatriga eksperimenteeriv Lõuna-Korea trupp. Kuigi neil oli kambas üks Korea reisil käinud leigaritele väga tuttav tegelane – namsadang’i etenduses mütsiga lindikava esitav härrasmees, siis kas sellest piisab? Muu tsirkuse kõrval tundus tema pingutus taustatantsijana suisa luhta minevat.
Kindlasti olen paljud säravad hetked unustanud, aga küll teised kohalolnud mind täiendavad ja ka oma panuse Leigarite esimese Indoneesia-reisi jäädvustamisse annavad.
Kirjutas Tarmo, toimetasid Sille ja Tuuli. Pildid Elolt, Tarmolt ja Alarilt.
Lisa kommentaar