Leigarite laulurühma juhi Leanne arvates oleks Mardilaadale laulma minnes üsna imelik, kui poleks kaasas oma näputööd: “Kui koht laval sisse võtta, siis ei tule ju teised tegemised kõne alla, mikrofonidega on ringmängu raske mängida, sandilaule ei saa kontserdi vormis sihtotstarbeliselt kasutada. Siis ongi kõige mõnusam veeta aega nagu ikka, kui õhtuti koos istuti, lauldi ja näppudel käia lasti.”
Varemgi Mardilaadal laulnud naised teavad, mis sealsesse keskkonda sobib. Nii jutustatakse kudumise, heegeldamise, tikkimise, paelapunumise vm juurde lauldes pikki lugusid, mis Leigarite harilikult kiire ja kireva tantsukava vahele kuidagi ära ei mahuks, samuti võetakse vana tuttava eesti pärimuse kõrval üles ka äsja õpitud uued põnevad vadja ja ingeri laulud.
“Mardilaadalt leiab nii palju värvi, ilu ja armastusega ise tegemist”, ütleb kogenud laulja Marika käsitöölaada õhkkonna kirjelduseks. Veelgi staažikam leigar Marianna lisab, et kõige tähtsam on mõnus kodune meeleolu, mis sõpradega kokku saades ja üheskoos lauldes tekib.
Kes Leigarite laulurühma ilutegemisest vahetult osa tahab saada, peab sammud Saku Suurhalli seadma pühapäeval, 13. novembril ja seal eriti kella 13.15 paiku kõrvu kikitama. Kui seepeale tundub, et niisugusesse seltsi võiks isegi kuuluda, tuleks vaadata siia.
Pildil on lauljad (vasakult) Margit, Mari, Kai, Silvia, Urve, Kati ja Marianna selle aasta juunis Vanamõisa jaanipühal.
Foto: Liis Reiman.
Lisa kommentaar