Vastlapäeva ja lihavõtete vahelisel ajal tantsimiseks läheks vaja väga head põhjust. Vanarahva kultuuris poleks see kõne allagi tulnud, tänapäeval saame ettekäändeks tuua näiteks õppimise.
Leigarite eestvõttel teist korda korraldatud pärimustantsu päeval avastas iga osaleja enda jaoks uut maailma. Õpiti palju seto omaaegse traditsioonilise elulaadi ja tavade kohta – keskkonnaga kooskõlas kulgev argielu, ehe seto rõivastus, toidukultuur, leelo ja seeläbi ka tantsimine said märkimisväärselt mõistetavamaks kui seni. Igaüks pani kõrva taha erinevaid kilde, millest tasapisi isiklikku pärimusteadmist üles ehitada. Nooremaid naisi kõnetasid mõistagi enim meheleminekukombed – lood mitme tütrega perest pakkusid kogu oma traagika juures ka palju lõbu, leidis ühe õpikohtumise tähelepanelik kuulaja Triin. Teine, tantsuõpetajast Triin võttis Õie Sarve tantsutoast kaasa mõtte sellest, kuidas “tants seeliku alla ära mahub ja ikka on tore”. Toidutöötoad kosutasid vahepeal nii vaimu kui keha. Mehed eksperimenteerisid soolotantsu laboris ja kinnitasid pärast üsna ühest suust, et tahaks veel.
Üksmeelselt jäigi kõige rohkem hinge kriipima ajanappus – kui palju oleks veel võinud minevikulugusid kuulata, tantsunippe proovida ja asjade üle arutada! Krista sõnastas selle igatsuse osavalt: “Kui kultuur vabalt voolama hakkab, siis oleks hea, kui saaks lasta sel kulgeda omasoodu”. Nüüdisaja kalendri- ja kellavärkidega ei taha traditsiooniline talurahvakultuur kergesti sobituda. Üsna isevoolu sai edeneda küll tantsuõhtu Kolu kõrtsis, kus iga pillikoosseis leidis oma tänulikud tantsujalad ning laulumängud said oma tegelikus ülesandes tõelise väe ja kõla. See teeb rõõmu, et omamaist traditsioonilist tantsimist oskavad ja armastavad ka nüüdisajal päris paljud inimesed. Selline pilt, kus rahva harimine ja toredus kõrvuti, oleks ürgleigarite muusikajuhi Ede-Malle arvates mõnusasti muhelema võtnud ka Leigarite esimese kunstilise juhi, rahvatantsu-uurija ja -õpetaja Kristjan Toropi, kelle sünniaastapäeval, 5. märtsil kogu ettevõtmine toimuski.
Õppisime üksjagu ka iseenda ja enese pärimuskultuurihuvi kohta. Huvilisi kogunes töötubadesse ning pidulisi kõrtsi talli rohkem kui iial oleksime julgenud ennustada. Ent tantsumõnu talutoa sarnastes kitsukestes tingimustes, kuidas siis see kätte leida? Kuidas kohaneda esialgu võõra pillimehe mängumaneeri või tundmatute lugudega? Kellest võtta eeskuju, mis olukorras ise eeskujuks hakata, millal mitte? Neid ja teisi vastamata küsimusi salvestasime hulganisti ka järgmiste pärimustantsu päevade tarvis.
Leigarid tänavad südamest õpikohtumiste juhendajaid Elvi Nassarit koos “Sõsarõ” naistega, Õie, Maarja ja Jaan Sarve ning Andrii Vytvytskyit, külalismuusikuid Leesikatest ja Piibarist, vabaõhumuuseumit sujuva koostöö ja kultuurkapitali ürituse toetamise eest.
Leigarite mõtted kogus kokku ja pani kirja Sille, hetked õpitubadest ja Kolu kõrtsi tantsuõhtu soojad meeleolud püüdsid fotodele leigarid Raul, Tuuli ja Sille ning setu talu peremees Peeter Talvar.
Lisa kommentaar