Leigarite sõprussuhted Riia Ülikooli juures tegutseva traditsioonilise tantsu ansambliga Dandari ulatuvad 1980ndate aastate keskpaika. Sellest ajast oleme periooditi kokku sattunud erinevatele festivalidele. Meenuvad vaheldumisi Eestis, Lätis ja Leedus külakorda käiv Baltica, kevadeti Tallinnas toimuv traditsioonilise tantsu festival Sabatants, masurkafestival Poolas jt. Kord osalesime mõlemad väikeses Sint-Niklaasi linnas Flandrias (Belgia) rahvakunstinädalal, mida organiseerib flaami tantsurühm Speelschaar Ossaart, kellega Leigarid esmakordselt kohtusid hoopis pärimustantsu ja -muusika huvilistele üsna tuntud festivalil Rättviksdansen 1988. aastal Rootsis. Ka Dandari on oma kodu lähistel väikest pärimusliku tantsu festivali korraldanud ja Leigaridki said sellest osa.
Nii sugenes ajapikku idee kutsuda lätlased ja flaamid suvel korraga külla, et jagada omavahel kolme kandi tantse ning veeta mõnus nädal Eestimaa imelise looduse ja inimeste keskel. Mõeldud-tehtud. Juulikuu keskpaiku olid sõbrad siin ja juba leidsime end koos Läänemaa rabast, teisel päeval Rummu karjäärist parvetamast, siis Kalev Järvela Rehe talus maa- ja metsatöid nuusutamas ning lõpuks Kelvingi paadisadama muulil päikeseloojangut nautimas. Seda kõike muidugi vaheldumisi ühistantsimiste ja tantsukontsertidega Kiili rahvamajas, Juuru ja Keila SOS Lastekülades, Kelvingi külaplatsil ning mõistagi Leigarite päriskodus Eesti Vabaõhumuuseumis.
Vanast tutvusest hoolimata oli kõigil üksteise kohta palju imestada ning õppida. Leigarite pidevat suvekodus Sassi-Jaanil tantsimise võimalust kadestab muidugi iga külaline, nii ka lätlane ning flaam. Leigaritel on omakorda põhjust eeskuju võtta lätlaste keskendumis-, reaktsiooni- ja detailidega improviseerimise võimest, mis parimal moel avalduvad Dandari esitatud kadrillides ja paaristantsudes. Lätlaste raugematu musitseerimis- ja tantsuvalmidus on samuti miski, millest terakest endalegi tahaks laenata. Mõned väärt tantsud juba saime, vastutasuks jagasime oma kallist kadrelit, mida me kaugeltki igale vastutulijale ei õpeta.
Flaamidele jääksime lipu- ja mõõgakäsitsemise oskustelt ilmselt tugevasti alla, aga külalislahked nagu me oleme, ei hakanud me igaks juhuks mõõtu võtma eesti ristpulkadetantsus 😉 Sügava ja kustumatu mulje jättis flaami gruppi nende Narva-ekskursioonil saatnud leigaritele aga tõeline ja ehe liputseremoonia Sinimägedes hukkunud flaami vabatahtlike mälestusmärgi juures. Pani mõtlema, millal meie oma päritud väärtusi või oskusi sedavõrd enesestmõistetaval moel tavalise argipäeva pidulikuks või üldse oma elu tähenduslikumaks muutmiseks kasutame?
Flaamidega kohtuvad Leigarid taas täpselt aasta pärast kui Sint-Niklaasis toimub Volkskunstweek 2018. Läti on lähemal ning pole vähimatki kahtlust, et ka Dandariga meie teed varsti jälle ristuvad.
Kirjutas Sille, pildiblogi pidasid Heli, Kristi, Sirje, Tarmo, Tuuli
Lisa kommentaar