Von Glehni Teatris esietendus 1. detsembril kogupere-pärimusmuusikal “Peik”. Aita Teigari koostatud riukaliku loo lavastas Virko Annus, muusikute ansamblit juhatas Joosep Sang, näitlesid Virko Annus, Margus Kala ja Leigarite tantsijad. Tantsud seadis Leigarite kunstiline juht Sille Kapper, kellelt Tarmo Tiisler küsis mõned küsimused.
Alustame sellest: kas esietenduse-eelne ärevus on leigari jaoks samasugune siis, kui ta teeb puhtalt oma kava ainult oma tantsijatega ja oma lavastajaga või kui ta teeb seda osalisena ühe teise inimese loomeprojektis?
Minu jaoks küll on natuke teistmoodi. Vastutus on selgepiirilisem. Kindel tunne on teha seda, mida enda teada oskame hästi. Kui me teeme oma projektides tervet lavastust ise, siis teeme seal ka asju, mida enda arvates natuke oskame, aga teame siiski, et oskame neid võibolla veidi vähem kui tantsimist. Samas ikkagi vastutame kogu tehtu eest. Mis ei tähenda, et koostöö puhul ükskõik oleks, kuidas tervik välja paistab, aga ma annan endale aru, kui kaugele minu käed ulatuvad, ja see tekitab rahulikuma tunde. Ärevuse asemel kasutaksin sõna elevus, see on positiivne. Sellist kerget elevust ja uudsust täis õhku on etenduse eel väga mõnus hingata.
Leigarid on üldiselt sellised heas mõttes konservatiivsed pärimustantsu esitajad. Nüüd te tegite koostööd inimestega, kellel pärimustantsu taust puudus, pealavastaja oli väljastpoolt Leigareid. Kas sa võtsid endale õigust mingil hetkel tõmmata piiri, et ei, Leigarid sellist asja siin episoodis või siin numbris ei tee, sest see ei lähe meie põhimõtete ja hea tavaga kokku?
Niisugust vajadust ei olnud. Tantsude sees olid mul täiesti vabad käed. Sul on õigus selles mõttes, et leigar on … ei, ma ei tea, võibolla sul ei ole ka õigus … leigar alati ei ole konservatiivne, aga jah, selle etenduse “seaded” on tõesti eesmärgipäraselt ikka üsna minimalistlike vahenditega tehtud. Pärimuslikus paaristantsus endas on nii palju sees, et ma nagu ei raatsi seda kunagi lõhkuda. Seda enam, et see miski on väga kerge iseenesest lagunema ja ma pigem eelistan õpetada, kuidas paaristantsu mitmekülgset võlu leida ja hoida. Õnneks keegi mind selles ei takista ja projekt just vastupidi annab head võimalused nende teemadega tegelda.
Tantsijad teevad “Peiki” loos ka palju muud peale tantsimise ja seda lavastas lavastaja, sinna jälle mina ei sekku, vaid vaatan kõrvalt ja vaatan pealt ja mulle tundub, et vahvalt teevad. Esimeses lavastusproovis üllatasid meie tantsijad (kellest enamikku ma tunnen juba mitukümmend aastat!) mind just selle näitlemise poolega – kui kergesti nad tulid lavastajaga kaasa ja kuivõrd orgaaniliselt täitsid antud ülesandeid, olgu need kui kummalised tahes. Siin lavastuses on sellist üle-elusuuruseks suurendatud teatraalsust, millest me näiteks muuseumikavas püüame hoiduda, nüüd saavad etendajad mõnuga vinti keerata.
Sina oled kogenud õpetaja ja teinud koostööd väga erinevate inimestega tantsumaailmast, aga ka natukene sõnateatri maailmast. Leigarite tantsija vist väga tihti mitte-tantsuinimestega koostööd ei tee, eriti täiesti võõrastega. Mida sinu meelest projektis osalenud leigarid sellest said peale selle, et oli tore?
Kõigepealt alustame sellest, et päris tundmatu selline harrastusteatri tegemine leigaritele ei ole, aga sul on jälle õigus, et võõraste lavastajatega vist ei olegi seda tehtud. Küll aga eelmine kunstiline juht Kalev Järvela armastas ka sellist sõnateatri poolt ja vahel rakendas oma selle ala oskusi Leigarites. Tantsulavastusi me oleme teinud ja nendes kaasa teinud. Seda võib nimetada tantsuteatriks, aga muud teatrit, olgu siis sõna- või muusikateatrit või nende kombinatsioone, ei olnud need inimesed tõesti varem palju teinud.
Kindlasti me märkasime, millised on erinevused selle vahel, kuidas tehakse tantsuteatrit ja kuidas tehakse nüüd harrastusteatri maailmas sõnalavastusi. Kui palju sa ühe protsessi käigus just õpid või kui ulatuslik see on … Võibolla kõik teised sõnalavastuse loomeprotsessid on täiesti teistsugused, äkki meie sattusime ühte väga erandlikku, ega seda tea. Aga me õppisime selle ühe kaudu enda kohta, kaaslaste kohta, koostöö kohta jne.
Tantsu osa selles lavastuses võtsin ma lisaks selge pedagoogilise projektina. Muusika, mis meile oli antud – põhjamaade 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse rahvaviisid ehk paaristantsud polkad-valsid, polska, hambo, reinlender – andis võimaluse võtta üks periood nende tantsudega süvitsi tegelemiseks kahes trennirühmas. Minul oli huvitav ja mulle tundub, et huvi ja töörõõmu pakkus see tantsuõpetajana ka Jaan Ulstile, kes meie tantsijaid samuti selle materjali juures palju aitas. Ma loodan ja tegelikult ka arvan, et õpitu peegeldub kõigis asjast osa võtnud tantsijates, mitte ainult praegu ja mitte ainult selle lavastuse sees, vaid ka edaspidi ja ka neis, kes olid protsessiga kaasas ainult harjutussaalis.
Sinu koostööpartner Virko Annus on ka väga kogenud õpetaja, võibolla isegi kogenum kui sina omal alal. Tema on eluaeg tegelenud harrastajate õpetamisega, nii lastega kui ka suurtega. Ma ei teagi, kas ta on proffidega ka töötanud. Kas sina professionaalse tantsuõpetajana õppisid Virkolt mingisuguseid uusi võtteid? Tegi ta mingisuguse hea nõksaka, mille kohta sa mõtlesid, et ma kindlasti kasutan või vähemalt proovin seda kasutada?
Osa selle küsimuse vastusest on vist eespool, kus ma kirjeldasin enda üllatust, jälgides tantsijate tegutsemist stseenides väljaspool tantse. See on ju kõik Virko töö. Proove, kus lavastaja tööd jälgida, oli meil vaid mõni ja sellepärast ma vist nippidele väga pihta ei saanud. Aga hämmastab küll, mida on nii väikese ajaga võimalik teha. Tantsijana me oleme ikka harjunud treenima ja treenima ja treenima … ja siis pärast veel proovima ja proovima 🙂
Kinnitust ma sain mõnedele asjadele, mida enda meelestki olen kasutanud või kui veel ei ole, siis kindlustus arusaam, et need on vajalikud ja õiged küll. Näiteks suhtlemine osalejatega vahetult enne (esi)etendust on mu jaoks just viimasel ajal mitmetel juhtumitel osutunud arengukohaks – olen sattunud mõtisklema, mida on mõistlik etenduse-eelses olukorras teha, mida mitte, mida öelda, kuidas öelda või mida jätta ütlemata. Siin oli vahest küll mõni moment, millest kas otse eeskuju või siis vähemalt veel mõtteainet võtta.
Pildistasid Margus Sepman, Raul Ollo ja Heigo Kendla.
Lisa kommentaar