Aidates lahendada Merikese tordiprobleemi alustan hommikut tordi ja kohviga hotelli rõdul. Ärkan kell 8:00, hommik on päikeseline, 20 kraadi. Pean tunnistama, et tort maitseb praegu väga hästi (oleks pidanud suurema tüki võtma).
Vähestest magatud öötundidest hoolimata on tunne värske. Eilse päeva lõpp ja tänase algus möödusid tormiliselt. Kui meie tüdrukutega alla fuajeesse jõudsime, oli Leigarite õpituba-festivaliklubi juba alanud. Kohe oli aga selge, et tantsime iseenda lõbuks, vaid mõned hilised ja unetud siin-seal istumas ja telefoniga tegelemas. Ent Kaarli imeline muusika ajas peagi tubadest välja indialased, sudaanlased, alžeerlased, tuneeslased, hiinlased ja ei tea veel keda kõike. Nad tulid kohale rõõmsad ootusärevad näod peas, valmis entusiastlikult tantsu lööma. Kuid … nad tulid kõik ilma naisteta, isegi poolakad! Sellele vaatamata sai läbi võetud kogu meie tavaline õpitoa repertuaar, lisaks meeste tantsud Mustlane ja Kiitsakas. Viimane tegi kõigile eriti palju nalja. Ühesõnaga, kogu see meeste vägi vajas meie 7 õblukese naise poolt tantsitamist. Üks egiptlanna küll ka, kuid tema vabandas ja teatas Alarile, et tema ei saa, ei tohi.
Tänuväärne tants oli Kolmõgeski kaarassiim, sest siis sai iga naine korraga kaks meest platsile tuua. Veidike kergendust tõi kreeklaste saabumine. Nende mõned tüdrukud andsid ka meie meestele võimaluse. Suure naistepõua tõttu nägi platsil imelisi kombinatsioone meespaaridest, nt Alar+Jaan Kalamiest tantsimas. “No tants on tants!” ütles Jaan. Kui pool üks lõpetasime, oli praktiliselt õpitoa kõrgpunkt – kõik, nii leigarid kui läbilõige kirevast maailma rahvaste esindajatest, olid rahul ja rõõmsad.
Edasi läksime sünnipäevapeole. Toas 323 soovis perenaine torti pakkuda. Olime just ennast sisse sättinud, kui lahtisest uksest imbus sujuvalt sisse Poola grupi juhendaja. Kuulanud suurema osa ajast tema monolooge, kinkisime talle ühe rahvariietes nuku ja karbitäie torti peale kauba. Selgitused – poolakas oli kaasa toonud eelnevalt omad kingitused (tass, pastakad, raamat jms), tema monoloogid olid seotud asjaoluga, et me ülejäänud olime venekeelseks vestluseks liiga väsinud ja tordi kinkimine aitas ühelt poolt lahendada Merikese tordiprobleemi ja teiselt poolt oli ka poolakate rühmas hiljuti sünnipäevalaps olnud. Kell pool kaks läks leigar oma tuppa ja magama (tõe huvides siiski, kes tööle, kes hotelli territooriumiga veelkord tutvuma vms). Aga ega siia ometi magama ei tuldud!
Praegu, 9:30, toimub kogunemine fuajees ja vastavalt Egiptuse täpsusele stardime veerand tundi hiljem. Sihtmärk – kuulus Kairo turg.
Oluline teade: andmesideekspert tegi praegu ettekande sellest, et kogu eilne 40 raha eest ostetud nett on otsas (mida iganes see tähendab), kusjuures “maale ja rahvale” sai üles pandud ainult üks video ja kolm-neli pilti. Järgneb analüüs ja elav arutelu juhtunust: kas keegi häkkis sisse? kas said poes petta? – ei saa olla!, mis siis veel? Ainult sõjavägi võis seda teha … tõesti?!?, tuleb nõustuda. Kas hotellis kuulatakse pealt? – kindlasti! Fantaasia töötab! Kersti annab vahepeal infot õhutemperatuurist: 21 kraadi, täitsa külm on, tõdeb. Aga netiga on siin tõesti halvasti. Kodumaa mobiilside operaatorid hoiatavad meid pidevalt mahtude ületamise eest isegi siis, kui mobiilne andmeside on kogu aeg välja lülitatud (Getter nt või oli see Mari juhtum).
Sõidame nüüd. Jaan hakkab õhtuse kava kohta esimesi selgitusi jagama. Esinemine toimub tänaval, selleks suletakse liiklus kaheks tunniks. Eelmisel päeval saame kreeklastelt tagasiside, et neile see esinemiskoht ei meeldinud. Esinemise pikkus on kord 30 minutit, aga võib-olla 20 minutit, kõik vist selgub kohapeal. Käivad jutud pealavastaja kohalolekust.
Täna on teel näha palju sõjaväemasinaid. Merike teab – 25.04. on siin suur püha – Siinai poolsaare vabastamise aastapäev või midagi taolist (peaks guugeldama, mis püha täpsemalt, aga aega ei ole, netti ei ole). Praegu meenub, Leigarid on jõudnud siin ka kohalikku ajalehte. Toateenindaja oli Merikesele internetist näidanud pilti Viljarist.
Oleme turult tagasi bussis. Oli see alles elamus! Enne turule minekut saime kokku Kaidiga, meie eestlasest kohaliku sõbraga. Ta andis lühikese ülevaate, kuhu liikuda, mida osta, kuidas kaubelda. Tegemist on turistidele mõeldud turuga, kus hinnad on väga kõrged. Juhis kõlab nii: kui hind öeldakse, siis paku oma hind kolm korda odavamaks. Kui seda ei aktsepteerita, hakka kohe ära minema ja hind läheb alla, kui mitte piisavalt, siis hakka ikkagi ära minema, öeldes, et sul on mujal äri pooleli ja hetkel on seal hind PALJU odavam. Siis joo vahepeal kohvi ja mine tagasi. Nüüd peaks hind olema vastuvõetav. Olen ise tunnistajaks ühe leigari kauplemisoskusele (jätan nime enda teada), kus esialgne hind kauba eest langes 1679 naelalt 650-le. Vahepeal olime poest vähemalt kaks korda välja läinud, korduvalt käega löönud ja ära minemagi hakanud.
Liigun turul koos Jaani, Alari ja Kaidiga. Siirdume vürtsipoodi. Ostame karrit, kurkumi, segumaitseaineid, kaneeli, egiptuse rosinaid, maiustusi. Tegemist on poega, kus tänu Kaidi araabia keele oskusele saame poodnikega kergemini kaubale. Koos olles tuleb õnneks mullegi peale ostupalavik, õhtul vahetatud rahast tuleks kiiresti vabaneda.
Vürtsipood seljataga, pakub Kaidi meile võimalust minna tänavale, kus lisaks poodnikele on ka käsitöölisi. Selleks on vaja ületada autotee ja pugeda läbi tee keskel oleva metallvarbadest aia sisse tekitatud kitsa prao. Autosid voorib pidevalt, Kaidi võtab juhtimise enda kätte – otsustav liigutus käega autode suunas ja kõik nad peatuvad meie läbilaskmiseks nagu imeväel (olgu öeldud, et tagasiteel teen ise sama otsustava ja ähvardava liigutuse käega autode suunas ja minu suureks kergenduseks see toimib). Tee peal uurime Kaidi käest elu kohta Egiptuses. Kaidi räägib, et need Alari imestust pälvinud mitmekorruselised teed on ehitatud juba 1960-tel Anwar Sadati ajal ja kestavad siiani.
Tagasi väljakul oleme kell 13:00. Alustame tagasisõitu. Kuna kirjutan hetkel bussis reaalajas, siis just praegu toimus meie silme ees autoavarii. Auto sõitis millelegi teel olnule?!? otsa ja lendas suure kaarega eraldusribale külje peale. Hoobilt on kõikjalt autodest kokku jooksmas palju hoolivaid inimesi. Imestamisväärt abivalmidus, reaktsioonikiirus! Mehed tormavad autodest välja (meie buss isegi ei peatu, sõidab aeglaselt mööda), hetkega romuks muutunud masin tõstetakse ratastele, esiots sodi, inimesed ja juht (naine 🙁 ) elus. Ja juba on see hetk meie jaoks minevikus. Kiiremad meist jõudsid mõne pildi teha. Situatsiooni oskab kõige paremini kirjeldada edaspidi Viljar. Pean nüüd lisama, et oleme näinud ka olukorda, kus silmnähtavalt korralik inimene on tee ääres selili maas, rahvamass tema ümber toimetamas. Kas avarii ohver?, terviserike? – veereme aeglaselt sündmuskohast bussiga mööda, mõistatame. Kuid hetk hiljem juba unustatud.
Turust veel niipalju, et leigarid on saanud veidike raha kulutada. Kuuldavasti nappis siiski suuremate ostude tegemiseks aega (2 tundi ei ole piisav) ja hindade üle kauplemine ei olnud läinud nii edukalt kui loodeti. Kogemusi napib. Enamik poodnikke oligi öelnud, et nad on pood, mitte turg ja hinna üle kaubelda ei saa. Tegelikult saab, saab ikka!
Hotellis hakkame pärast lõunat basseini ääres taas tordiprobleemi lahendama. “Jaan on saanud liigselt suhkrut, lastele mõjub see halvasti,” kommenteerib Merike. Noored hullavad, vesi ergutab taaskord meid kõiki.
Pärastlõunad hakkavad siin rutiinseks muutuma. Kella viie ajal hakkab leigar tavaliselt sooje riideid (loe rahvarõivaid) selga ajama. Pool kuus on minek. Fuajees ootavad täna busse Sri Lanka, Sudaani, Poola, Tuneesia, Tai, Hiina, Pakistani, Nigeeria ja Alžeeria rühmad, kõik esinemisplatsidele liikumas. Kell 17:56 hakkame liikuma. Temperatuur 24 kraadi. Sõidame välja seekord hotelli hiiglasliku territooriumi tagumisest väravast. Tavaliselt kasutatakse seda siis, kui öösel saabume. Ühesõnaga, hotelli territooriumile on kaks sissepääsu – peavärav ja tagumine värav. Mõlema ees on tugevad metallist väravad, mille ees on “siil” (metallist toru teravaks ihutud ogadega, millest autoga üle sõites jääks kindlasti kõikidest rehvidest ilma) ja kõrval relvastatud politseinikust valvur. Hotelli territooriumilt me välja uudistama ei pääse ja isegi kui korraldajatelt seda küsime, ei lubata. Oleme turvatud. Ah jaa, turul käis meiega kogu aeg kaasas ülikonna, valge lipsustatud särgi ja mustade prillidega turvamees. Kui grupp laiali pudenes, jäi ta meie naistega.
Sõidame, tiksume kuuerealises ummikus. Nüüd võib näha dzotte, kust turritavad välja juba eelpool mainitud relvad. Oleme nendega harjunud. Sõjaväe kohalolekut on näha igal pool iga päev.
Jaan on ikka veel suhkru mõju all. Hakkas bussis lavastama Hansu ja Greetekese lugu. Selleks otsib ta telefonist sobivaid meloodiaid (Radio Head, Ramalama bang-bang, Vivaldi Radio Mix, Lara Fabian, La Vie En Rose, Su tu l’aimes – võimatud nimed), jagab rolle – Greeteke on teada :), Hans alias Renee, Viljar on valitud kõrvalrolli hüääni osatäitjaks ja põõsad on kordeballett. Sukad peavad olema rohelised. Tekib konflikt. Greeteke armub hüääni, Hansul on hüääniallergia. Hüään hakkab põõsastes rabistama. Kaarel on pilliga laval, nagu onu Remus. Vaja on ka siili. Kas siil võiks olla naissiil? Hüään tuleb põõsast ja tõstab jalga. (ma ei suuda enam, pisarad voolavad …). “Põõsad alustavad segi-läbi liikumisega,” mõtiskleb Jaan edasi.
Oleme kohal. Esinemiskoht asub suurte majade vahel ristmikul. Lava on juba üles sätitud, vähemalt 30 mikrofoni üles pandud, liiklusvoog kõrvale juhitud. Veider idee siin esinemist korraldada, ümberringi liiklusmüra ja autojuhtide pidev signaalitamine.
Meilt soovitakse 3×3 minutit, iga kord erinevad numbrid. Esinema peaksime teiste rühmadega roteerudes: Nigeeria, Pakistan, Araabia, Eesti. Kõik esinevad sama süsteemi järgi. Meil on tund aega alguseni. Meid turvavad teleskoopnuiadega varustatud politseinikud.
Kell 20:22 algab kontsert. Kuid …
Täna on Egiptuse jumalatel teised plaanid. Osiris laseb suure kaarega Kairole pähe ja kuklasse!
Kõrbes hakkab sadama. See ei olnud ju nii ette nähtuuuuud!!!!
Esialgu tibutab, kuid Alar toob kohe platsilt meie vapi ära, siis tuleb ka Kaarel jooksujalu pillidega lavalt. Kohale tulnud direktor-pealavastaja ajab kõik esinejad äkki korraga lavale. Segaduses ei saa me hästi aru, mida tegema peame. Trummide ja vilekooride saatel hööritatakse puusi või tammutakse rütmis, meie tantsime mingit valsilaadset, tüdrukud keerutavad, vihma hakkab üha tihedamalt tulema. Lõpuks annab pealavastaja trummidele märku lõpetada. Kiirustame lavalt hanereas minema, vihmavarju. Ruttu hakkavad lavapoisid mikrofone kokku korjama, kas ajutiselt? Kas kontsert jääb ära? Juba keritakse juhtmeid kokku. Vihm on päris korralik. Nüüd on selge, jah tõesti, läbi. Pisut kurbki. Publik on kadunud. Tuleb siis veel ainult busse oodata.
Nukker lava vihmas, inimtühi ajutise metalltaraga piiratud lavaesine.
Viie minuti pärast hakkab vihm vaibuma. Publik koguneb nagu võluväel uuesti tara taha. Ja see, mis nüüd juhtuma hakkab, on järjekordne “Kairo hullus”. Jaan ütleb hiljem söögilauas: “Tants päästab maailma!” Järgnevat kirjeldada on ülikeeruline. Need valgetes pikkades särkides on vist araablased, kes turvatara ees spontaanselt oma trumme taguma hakkavad. Pakistani tantsupoisid hakkavad peagi selle rütmis hüppama ja kargama. Leigar on juba ammu platsil, sest tema naiivne loodab ju Kaarli pilli järgi liikuda. Mida me tantsiksime? Kuni me mõtleme, on pakistani poisid juba meid oma tantsu kaasa tõmmanud ja nüüd läheb lahti. Trummid mürisevad ja vilekoorid huilgavad, leigar tantsib ennastunustavalt kotid kaenlas (neid pole ju seal kusagile jätta). Algab meeste soolo. Mõõtu võtavad pakistani mehed ja meie Jaan (tunnistab hiljem, et õnneks oli meeste soolot talve jooksul kõvasti harjutada saanud ja nüüd oli hea õpitut rakendada). Leigar saadab sooloks platsile ka vastassugupoole – Mari. Rahvas on turvatara taga ja huilgab sealt rõõmsalt kaasa, meie seespool “joovastusest pöördes”. Hea, et aed vahel, ühed “hullud” mõlemal pool. Ka pealavastaja on uuesti kohale saabunud ja üritab lavastama hakata. Mingid nipid tal igatahes on, sest trummid ja pillid ta oma juhtimise alla saab. Seega – ühel hetkel on hullusel viisakas lõpp.
Bussid on ees, turvameeste saatel lahkume platsilt. Sõites täheldan, et Kairo maanteed on vett täis, tahaks küsida, kas tõesti ka Niilus on üle kallaste? Selgub siiski, et Kaarli poolsest bussiaknast ei paista suurt midagi.
Lõpuringis jagab Jaan järgmise päeva korraldusi. Eesoleva hilisõhtu ülejäänud osast annab teada niipalju, et plaani võetakse uuesti õpituba. Enne aga tuleb toas nr 315 lahendada “tordiprobleem”. Selleks puhuks on ms ja mrs Mjaed varunud liitri mangomahla. Pärast probleemi lahenemist ei viitsi keegi enam õpitoas jännata. Esimesena lahkub Jaan tuues ettekäändeks mida iganes. Lõpuks järgneb oma tubadesse ülejäänud enamik, noortel on territooriumil veel läbiuurimata kohti ….
Uus päev käib juba teist tundi.
Kõiki Egiptuse reisi muljeid saad lugeda siit.
Lisa kommentaar