Augusti keskpaigas sõitis umbes kolmkümmend leigarit Belgiasse, täpsemalt Flandrias asuvasse linnakesse nimega Sint-Niklaas, kus toimus rahvusvaheline rahvakunstinädal (Volkskunstweek Sint-Niklaas). Alates 1976. aastast iga kahe aasta tagant toimuvat rahvakunstinädalat korraldab kohalik flaami tantsurühm Speelschaar Ossaart. Leigareid seob selle rühmaga juba kolmekümneaastane tutvus – meie oleme käinud mitmeid kordi neil külas ja nemad omakorda siin. Viimati kohtusime alles eelmisel suvel Eestis.
Suuremale osale Flandria trupist algas reis laupäeva hommikul Tallinna lennujaamas, et suunduda Amsterdami lennukile. Sealt edasi veel paar tundi bussisõitu ja olimegi Sint-Niklaasis. Antwerpeni ja Genti vahel asuv Sint-Niklaas, kus elab umbes 77 000 inimest, on Belgia mõistes väikelinn. Mullu oma 800. sünnipäeva tähistanud linna üheks peamiseks vaatamisväärsuseks on Belgia suurim turuväljak. Lisaks teatakse linna iga-aastase kuumaõhupallide festivali järgi.
Esimene päev oli mõeldud saabumiseks ja sisseelamiseks, nii et pärast tervitussõnu jagunesime peredesse. Mõned meist suundusid juba Eesti külaskäigust tuttavate flaamide juurde, teised aga kohtusid oma võõrustajatega esmakordselt. Võõrustajateks oli nii kohaliku tantsurühma liikmeid kui ka linnaelanikke, kel endal tantsuga seost ei ole, kuid kes soovisid anda oma panuse festivali kordaminekusse. Peredes elamine ongi kindlasti üks neist märksõnadest, mis jääb seda festivali meenutama. Kellegi juures kodus elades näeb kohalikku elu ja sealseid kombeid palju lähemalt kui hotellis, aga samas tähendas linna eri piirkondades või suisa linnast väljas elamine seda, et leigaritel oli ühist aega vähem kui enamikul festivalidest. Õnneks pakkus nutiajastu lahendusi – kiirelt loodi ühine vestlusgrupp, kus sai nii kohtumisi planeerida, reisimuljeid vahetada kui ka lagunevatele tantsukingadele asendust leida.
Järgneva kuue päeva jooksul ootas meid ees üsna tavapärane festivalielu: ühised kontserdid koos kõigi festivalil osalevate rühmadega, ainult meie rühma pikemad esinemised (sel korral hooldekodudes), jumalateenistus, linnapea vastuvõtt, õhtune seltskondlik koosviibimine ja nende tegevuste vahele jääv vaba aeg. Kõik esinemised toimusid erinevates kohtades – mõned Sint-Niklaasis, mõned selle külje all paiknevates asulates, üks ka Belgia läänerannikul asuvas kuurortlinnas De Pannes. Seltskondlikke ühisüritusi oli kahjuks ainult üks, kuid sellesse mahtus nii vastastikust tantsude õpetamist kui ka üksteise jäljendamist. Loosi tahtel said leigarid õiguse jäljendada kohalikku rühma ja meie noormehed esitasid väga meeleoluka flaamide lipukava.
Lisaks flaamidele ja eestlastele osalesid tänavusel rahvakunstinädalal rühmad Iirimaalt, Rumeeniast ja Lõuna-Aafrika Vabariigist (LAV). Viie osaleva rühmaga festival on parajalt väike, et ühistel kontsertidel jääb igale rühmale piisavalt esinemisaega (sel korral 20 minutit), jõuab kõikide rühmade esinemisi jälgida ja iga rühm suudab millegi poolest ka meelde jääda. Flaamid olid osalejatest meile kõige sarnasemad, sest ka nende rühma kuulusid eri põlvkondadest tantsijad ja tantsu saatis elav muusika. Selle viimase mainimine võib rahvakunstinädala kontekstis imelik tunduda, aga nii Rumeenia kui ka LAV noored tantsijad olid kohal ilma pillimeesteta. Iirlaste väikses trupis olid aga just pillimehed esinemiste tuumikuks ja tantsijad käisid ühe-, kahe- või kolmekaupa vahepeal laval lühikesi etteasteid tegemas. Neist kõige meeldejäävam oli noormees, kes suutis hüppe pealt sirge jala ninani heita nii, et publik igal kontserdil imestusest ahhetas.
Ahhetama panevaid hetki oli selle reisi jooksul teisigi. Ei ole ju väga ootuspärane, et festivalinädala üheks meeldejäävamaks sündmuseks kujuneb linnapea vastuvõtt. Ametlikud vastuvõtud kipuvad pigem olema igavavõitu, eriti kui räägitakse kohalikus keeles ja külalisrühmadele räägitu sisu ei tõlgita. Seekordne Sint-Niklaasi linnapea vastuvõtt oli aga eestlastele äärmiselt meeldiv, isegi emotsionaalne. Meie suureks üllatuseks pidas linnapea osa kõnest eesti keeles, rääkides nii Eesti ajaloost kui ka siin külastatud paikadest. Tema huvi Eesti vastu sai korduvalt kinnitust ka ülejäänud festivalinädala jooksul, mil ta püüdis uusi eestikeelseid sõnu õppida või rääkis oma senistest Eesti reisidest ja plaanist järgmisel suvel laulu- ja tantsupeo ajaks taas tulla.
Festivalidel käimine on alati rohkemat kui kontsertidel esinemine ja ametlik programm. Selgi korral oli meil mitmel päeval vaba aega, mida igaüks sai kas võõrustava perega koos või omapäi sisustada. Veedeti aega pere ja nende lähedastega, tutvuti Sint-Niklaasi linna ning sealse turu ja jäätisekohvikuga (väidetavalt Belgia parim jäätis), külastati teisi lähedal asuvaid linnu (Antwerpen, Gent, Brüssel), käidi kontserdil või lastega teemapargis, sõideti jalgrattaga ja sulistati tagahoovis asuvas basseinis. Seda nimekirja võiks üsna pikalt jätkata, sest Flandrias veedetud nädal oli igale leigarile natuke erinev.
Reisimuljed pani kirja Eve. Fotod pärinevad Kai, Ivari ja Kristi kogudest ning Volkskunstweek Sint-Niklaasi ja Jan Melckebeke Facebooki lehelt.
Lisa kommentaar