Tallinna Ühisgümnaasiumi abiturient Getter Roosnurm võttis uurida Leigarite tegevust aastatel 1969–1992 ehk ansambli asutamisest kuni Eesti taasiseseisvumiseni. „Valisin just selle teema, sest mul oli soov teada saada, kuidas elu tol ajal ikkagi oli. Töö peamine eesmärk oli saada teavet pärimusliku tantsu esitamise võimalikkusest Nõukogude korra ajal. Infot sain Leigarite arhiivist, Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist ja nelja inimesega tehtud intervjuudest. Vastajad valisin nende seast, kes alustasid sel perioodil ja tantsivad Leigarites tänaseni,“ kirjutab Getter.
Uurimistöö jagunes kaheks. Esimeses osas koguti faktiandmed ansambli tolleaegse tegevuse kohta: esinemised, tantsupidudel osalemine ja vähesed reisid, mis sel perioodil toimusid (Soome, Ungarisse ja Saksamaale). Teine osa koosneb intervjuude käigus toonastelt noortelt, nüüdseks staažikatelt tantsijatelt kogutud mälestustest. Just viimastes peegeldunud erinevad isiklikud arvamused ja tunded annavad Getteri tööle unikaalse väärtuse.
Esitades valitud informantidele küsimusi ansambliga liitumise põhjuste ja kõige eredamalt meelde jäänud tantsude kohta ning huvitudes võimu ja ideoloogia võimalikest mõjudest repertuaarile, sai uurija emotsionaalseid ja ilmekaid vastuseid. Erinevaid arvamusi oli peaaegu sama palju kui vastajaid. Nagu tänapäevalgi, tegi ka toona osa Leigaritesse tulijaid valiku teadlikult rahvatraditsioonile lähema tantsustiili kasuks, osa tulijate jaoks oli ja on ansambli valik juhus, mis alles hiljem osutub rohkem või vähem õnnelikuks. Võimulolijate sekkumist repertuaari või muudesse kunstilistesse valikutesse ei teadnud tolleaegsed noored tantsijad väga kommenteerida, sest selle teemaga tegelesid ja olid tõenäoliselt ka rohkem kimpus juhid, tantsijateni kõik probleemid ei jõudnudki või jõudsid vaid kuuldustena. Küll olid tantsijad omal nahal kogenud rahvatantsuvaldkonna mõjutajate kriitilist suhtumist Leigaritesse näiteks tantsupidude väljakuproovides, mida aga tagantjärele meenutati pigem sooja huumoriga.
Uurijal õnnestus saada vastajad arutlema pakutud teemadel ja laiemaltki: „Leigar on ikka tantsinud oma rõõmuks, kuid alati ka väikese missiooniga – hoida rahvatantsu juurtele lähemal ning näidata seda nii omadele kui külalistele. Leigaridki pole vabad ega puhtad rahvatantsude seadmise patust, kuid seda on siiski tehtud just selle viimasena mainitud eesmärgi nimel – näidata inimestele võimalikult mitmekesist ja huvitavat kava. Tantsijad ja pealtvaatajad on pidevas muutumises ning rahvakultuurile omaselt käib see käsikäes üldisema rahvusluse muutumisega. /—/ Oli aegu, kus Leigarid olid koos Leegajusega nagu valged varesed, ja on olnud aegu, kus oli palju Leigar-kloone. Mood ja maitse muutub ka rahvatantsus.“ Nii kirjutas uurijale Hindrek Haarde, kes alustas Leigarites tantsimist kaheksakümnendate keskpaiku 14-aastasena.
Kokkuvõttes ütleb gümnasist Getter ise: „Minu jaoks oli kõige liigutavam asjaolu, et Leigarite eesmärk oli näidata rahvale eesti pärimuslikku tantsu ja nad tegid ja teevad seda kõigele vaatamata. Esimene esinemine vabaõhumuuseumis oli juba 1969. aastal ja need toimuvad tänapäevani. Üllatav oli kuulda, et Leigareid peeti mättatantsijateks ja nad olid n-ö mustas nimekirjas, sest soovisid näidata just pärimuslikku tantsu ega tantsinud lavatantse nagu teised. Näiteks Mait Agu polnud Leigaritega rahul, sest neil puudus graatsia ja ilmekus. Veel sain aru, et Nõukogude aeg on paratamatult meie tantsijatesse jätnud jälje: mõni vastajatest ei tantsiks tolleaegseid lavatantse enam kunagi uuesti, mõne jaoks mõjub lavastiil koomilisena, mõni seostab suuri väljakujooniseid siiamaani suurriikliku ideoloogiaga. Pean tõdema, et see uurimistöö muutis mu arvamust nii pärimuslikust tantsust kui ka Leigaritest. Mina ei tea, mis tunne võis olla tantsida neid tantse Nõukogude ajal, aga tänu sellele tööle on mul vähemalt mingisugune ettekujutus. Ma ise tundsin varem ja tunnen, et kuigi tantsin meeleldi erinevaid stiile, on pärimuslik ikka hingelähedasem. Ma olen väga tänulik Sillele, kes oli suurepärane juhendaja, ja lahketele vastajatele, tänu kellele oskan meie kultuuri nüüd natuke paremini ka teadlikult mõista ja hinnata.“
Leigarite poolt oleme samuti Getterile väga tänulikud, et ta aitas talletada killukese meie ansambli ja seeläbi kogu eesti tantsu- ja pärimuskultuuriharrastuse ajaloost. Töö terviktekst on Leigarite arhiivis hoiul ja ootab järge.
Pildid: Silvia Kukepuu, Sille Kapperi ja Hugo Pietersi arhiividest.
Lisa kommentaar