Esmaspäev, 19.08: Taipei ja tagasitee – Rahvakunstiselts Leigarid

Eilehommikused mäeahelikud olid tänaseks taas ähmaseks tõmbunud, ilm kergelt vihmane, kuid palav ikka. Leigar oli valdavalt hommikuuniselt uimane. Unetunde jäi väheks, sest viimane festivalipäev oli pikk, öösel oli kange tahtmine veel pisut all keldris festivaliklubis möllata – viimane õhtu ikkagi – ja pakkimist jagus ka veel.

Ees ootasid pool päeva Taiwani pealinnas Taipeis ja pikk lennusõit koju. Niisama kohvrit järele vedades me bussi muidugi ei pääsenud, see poleks olnud kuidagi Taiwani moodi hüvastijätt. Kohvrid tassiti meie eest bussi, fuajeesse kogunes kogu ühiselamu töökas kollektiiv, kes oli meie eest kohapeal hoolt kandnud. Taiwani ja Eesti lipp olid välja toodud, meile lauldi lahkumise laulu ja tahvlil olevate lippude reast (mis tähistas hetkel festivalil olevaid rühmi) võeti ära Eesti lipp. Siis veel ühispilt. Nad kohe oskavad nii südamlikud olla, et vägisi ajavad inimesed nutma. Ka meie hea tahte saadikud olid kohal, et veeta meiega päev Taipeis ja saata meid siis lennujaama. Sõit algas. Natuke kurb oli.

Maalilised loodusvaated jäid mul sedakorda nägemata, organism alustas unevõla sissenõudmist. Sama seis oli ilmselt paljudel teistelgi, loodetavasti mõnel õnnestus ka bussiaknast avanevaid vaateid nautida.

Meie saadikud puistasid meid üle väikeste armsate kingitustega: kommid, fotod meist kõigist, väikesed suveniirid, maiustused, ka isiklike sõnumitega postkaardid ja kirjakesed. Kõik kenasti pakitud-vormistatud, südamest ja südamlikult. Meil omalt poolt oli pakkuda märke, kleepse, eesti komme ja isetehtud võtmehoidjaid.

Ja siis olimegi juba Taipeis. Loomulikult külastab iga turist kõigepealt olulisimat vaatamisväärsust, pilvelõhkujat Taipei 101. Kõrgust on sel ehitisel 508 meetrit, projekteerimisel on spetsiaalselt arvestatud vajadust vastu pidada taifuunidele ja maavärinatele, mis on Taiwanis sagedased. Aastaid maailma kõrgeima ehitise tiitlit kandnud pilvelõhkujas on seni maailma kiireimad liftid: viiendalt korruselt 89. korruse vaateplatvormile, kust avaneb suurepärane vaade ümbrusele, võib jõuda 37 sekundiga.

Läksime meiegi seda imet vaatama ja kogema. Tegime pilte, vaatasime alla ja kaugusse, uudistasime üüratult suurt stabilisaatorit, millesarnast teist ilmas ei ole ja mis on üks põhjuseid, et Taipei 101 on üks maailma kõige stabiilsemaid ehitisi.

Vahepeal oli hommikune uduvine kuhugi kadunud ja taas õues, tabas meid päikesepaiste ning korralik kuumus. Meid see enam ei heidutanud nagu esimestel päevadel. Keskpäevases kuumuses külastasime Longshan’i templit – imelist rahupaika keset seda tempokalt sagivat suurlinna, kus on 2,67 miljonit elanikku. Oli tõesti isemoodi rahu ja pühalikku olekut kogu templi territooriumil. Meilgi jäi samm aeglasemaks, jutuvada vaiksemaks ja meel mõtlikumaks.

Lõpuks veetsime paar tundi linna tuiksoonel, äri- ja kaubanduse kvartalites. Viimased ostud said tehtud, viimased Taiwani dollarid kulutatud. Mõnel ka pangakaardid käiku lastud. Igaüks võis leida meelepärase koha, kus lõunat süüa. Teekond lennujaama algas paljutõotavalt – buss täis linnakärast elevil lahkujaid ja nende sama elevil saatjaid.

Aega oli arvestatud piisavalt. Siis hakkas juhtuma. Ilmselt polnud selle reisi juhtumiste norm veel läbi. Leppisime kokku, et kõigepealt paigutame veel viimase päeva ostud kohvritesse ja teeme vajalikud ümberpakkimised, siis alles liigume koos check-in’i.

Pakkimise töö oli täies hoos ning saabus hetk passid meie giidide kätte koguda, et nad saaksid kogu grupi korraga reisile registreerida. Loe kuidas sa loed, kaks passi puudu, kaks eestlast ka. Linda ja Leanne olid nimelt lennujaama saabudes grupist eraldunud ja läinud kohvritele turvalise reisi huvides lisakatet/kinnitusi panema. Giidid seisavad leti ees, ametnikud ootavad, meie otsime kadunud eestlasi, kes ei vasta ka telefonidele. Lõpuks nad siiski leidusid ja olid päris ehmatanud, et nende teadmata suunas kadumine sellise paanika põhjustas.

Edasi läks samamoodi. „Linda, kus su viiul on?“, küsisin nii igaks juhuks ja natuke naljaga pooleks. Oh sa pagan, polnudki viiulit! See oli jäänud bussi ülemisele pakiriiulile. Buss, teadagi, juba lännu! Cindy asus olukorda lahendama. Meie ohkasime. Vahepeal kaalusime kohvrid üle, et äraandmisel ennetada võimalust ülekaaluliste kohvrite pärast lisatasu maksta. Mõnigi asi sai ühest kohast teise tõstetud. Siis selgus, et Linda hoolega kinnni teipida lastud kohvris on mitu kena kilo ülekaalu. Ei jäänud muud üle, kui kohver lahti ja ülekilod maha. Grupp ootas. Saabus Cindy viiuliga. Pagas sai ära antud. Kohvrid sõitisid kenasti mööda linti kaamera eest läbi ja meie liikusime turvaväravate poole. Stopp! Kelle kohver see suur must on? Nii, mis sellega siis on? Sellesse on akupank pakitud, ehkki akupanga koht on käsipagasis. Herta ja Helen tuhnisid selle kõige pisema leigari grupi kõige suuremas kohvris üsna tükk aega, et see õnnetu pank kätte saada. Grupp ootas. Tegime vahepeal saadikutega ühispilti. Akupank andis end lõpuks kätte. Aega hakkas juba väheks jääma. Viimane pilt ja kallistused enne turvakontrolli, siis piir ja jooksujalu väravasse, kus pardaleminek oli just algamas.

Lennusõitudest palju rääkida ei olegi. Kaks tundi Taipeist Hongkongi, sealt kolme tunni pärast edasi Helsingi lennule. Öine lend sobis väsinud reisisellidele hästi, mõnda aega küll vaadati Finnairi pakutavat filmiprogrammi, kuid ükshaaval kustusid väsinud rändajad. Pead vajusid vastu seina või naabri õlale, jalad tõmmati teki alla kõverasse ja tekk ise kurguni ning tasane nohin täitis leigarite pingiread. Sujuvalt sai ööst päev, ja et sõitsime koos uue päevaga idast läände, siis oli ajavahe meile armuline – üheksa lennutundi oli võluväel kadunud ja viis lisatundi nagu maast leitud! Viimane hüpe Helsingist Tallinna käis kähku – üles ja alla ja kohal me olime.

Lõikavalt jäine tuul tuiskas Tallinna lennujaamas vastu rändurite paljaid sääri, tuletades kohe meelde, milline see õige suvi ikka olema peab. Ilmaränduritele oli vastu tulnud hulk ootusärevuses lapsevanemaid, meie kõigi rõõmuks kaasas kohukesed ja kiluvõileivad. Küll maitses hea see kodune amps!

Aitäh, vaprad reisikaaslased Anett, Daniela, Eerik, Helen, Helena, Henry, Herta, Iiob, Karl, Kati, Katriin, Kertu, Kirke, Leanne, Liis, Linda, Maarit, Maren, Mari, Martin, Miikael, Märten, Sander, Solvi, Taavi, Velli ja Veronika! Teiega võib vabalt veelgi rännata! Vigurid ja viperused käivad reisi juurde, sest elus peab vürtsi olema! Sellele seiklusele saame siinkohal punkti panna. Mälestused jäävad. Ühe vastutulnud vanema käes olevalt kohvitopsilt lugesin: „Ela praegu, maga hiljem!“ Nüüd oleme kodus ja on see magamise aeg.

Tuulberg

Viimased pildid tegid Tuuli, Velli, Anett, Taavi, Leanne ja 洪林誠.

Kõiki Taiwani reisi muljeid saad lugeda siit.