Hommikuses bussis määrati käigupealt päevakirjutajaks Leanne, kes kohe kirjutama hakkas, sestet ei tea, kunas seda aega jälle paigal istuda on – eilne kirjutussalk saanud alles poole öö ajal koikule! Hommikusöök oli kole varane ja iga järgnev öö tekiga (mitte madratsiga) kaetud platel paneb leigari üha enam luu-, külje-, puusa- ja kerevalu kaebama.
Ülejäänud tekst tuleb siiski hilistel öötundidel, sest meie esinemistevaba päev oli väga sisukas. Kultuurivahetus kohalikus rahvamajas tähendas paari taiwani tantsupoosi harjutamist ning rõivaste selgaproovimist ja nendega pildistamist. Lisaks näidati meile tuhandeaastast puud, mille otsas hiinlased olid pärismaalaste rünnakuid oodates vahti pidanud, ning räägiti natuke traditsioonilisest Taiwani teatrist, kus vanasti esinesid ainult mehed ja muist neist oli vajadusel naiseriietes. Kole palav oli endiselt ning esimene päris langenu oli Maarit, kelle keha otsustas õhtuni Maariti sundpuhkusele saata. Asjade käigust ette rutates tuleb öelda, et lool on õnnelik lõpp, õhtuks oli ta taas jalgel ja naeratas natuke väsinult, kuid rõõmsalt. Rahvamaja aktiviteedid ülejäänud seltskonnale seisnesid veel plekist kohvipurgist kolisti (helitekitamise põhimõtetelt meie käristi ja kilgi sugulane) valmistamises ning rahvamajas lõuna võtmises. Seekord ei serveeritud kahvleid kellelegi ja kes süüa tahtis, pidi sööma pulkadega või jääma nälga. Tundub, et leigarilapsed on tublid ja nälga keegi ei jäänud.
Sõitsime oma internaadist kiiresti läbi ja vaba päeva rosin ootas meid Yilani provintsi teises servas – tund aega bussisõitu ja olime kuuma ja halli liivaga rannas. Rand ei olnud nii kõrvetav kui leesikad seda mäletavad, sest ilm oli pilvealune ja ookean jõuline, kuid meeldiv. Kõigil oli kahju, aga lahkuma pidi juba peale loetud arvu (Solvi loendas) laineid ja 50 minutit. Taas tund aega sõitu ja leigarite esindusgrupp pidi kiiresti end ilusaks vuntsima, et sõita sponsorite ja muude tähtsate tegelaste banketile peaaegu sama teed tagasi rannast küll sisemaa poole Royal Chiao Hsi hotelli. Hotell oli tõesti udupeen. Hotelli kempsus oli peldikupott, mis pakkus samas ka massaaži ja mingitsorti võngutamist (oh hirmu), laudadelt puudus ainult sushi, kõik muu oli olemas ning meie (Helen, Tuuli, Leanne, Peeter, Taavi ja Anett) ülesanne oli põhimõtteliselt ainult ilusasti istuda ja palju süüa. Jõudsime ühiselt järeldusele, et keegi meist ei olnud kunagi ühe tunni jooksul söönud niivõrd palju erinevaid asju! Sestet kui on ikka selline meeletu valik, siis tuleb ju võimalikult palju järele proovida! Sõime end kes ümmarguseks, kes kandiliseks ja kuulasime pidulikke ja üpris sisutuid kõnesid. Peeter nimelt arvas, et säästab ennast ja meid ja tõlgib meile ainult kõige olulisema. Mis ta siis tõlkis – hotelliketi vist omanikust daam rääkis, et mida rohkem on Yilani noortefestivali üritusi ja kontserte, seda rohkem tuleb külalisi ja seda rohkem tuleb sisse raha ning et festivali võiks veelgi paremaks teha, et tuleks sisse üha rohkem raha. Festivali poolt vastati kõnedega, milles sisaldus ettepanek festivali rohkem raha investeerida, et festivali saaks teha veelgi paremaks. Folkloorirühmade esindajad kiitsid festivali ja tänasid kutsumise eest. Heleni sõnavõtt pani rõõmsalt itsitama, kui kõlas lause, et eestlased ei suuda harjuda Taiwani kliima ega kõvade vooditega. Tagasiteel avastas tagumise rea seltskond, et meie buss on peobussi varustusega ja pani püsti päris karmi diskensi. Kui õnnestus leida materjal kõrvatroppideks ja võis asja vigastamatult lähemalt uurida, selgus ka põhjus, et miks helikvaliteet tundus tulevat vannitoast läbi peldikupoti – osseedi mägilane püüdis oma väikest usb kõlarit bussimikrofoni vastas hoida ja samal ajal telefonist lugusid valida.
Kiire intervjuu Velliga annab loodetavasti pildi ka ülejäänud seltskonna õhtustest tegemistest.
Allkorrusel tantsinud seekord filipiini ja belgia tantsijad ja õpetanud ka omi tantse. Muist tantse oli pulkadega. Leigaritest käis neid vaatamas ainult viis isendit, ülejäänud magasid ja lebasid koridoris interneti paistel. Söögiks oli olnud ka neil peenemat kraami – sushit ja molluskeid.
Leanne, soolokirjutaja toast 348
Rindeteated:
- Vigade parandus: eilne pesumasindamise rekord jäi märkimata – seitse suurt masinatäit valgeks, punaseks ja kirjuks liigitatuna.
- Festivali skoor: sama, mis eile, sest meil oli puhkepäev 🙂
- Tänane pesukogus, kolm masinatäit, oli ikka suisa vähene.
- Meditsiiniteated:
- Üks langenu, kellele nüüdseks elu taas sisse puhutud.
- Puhkepäeval oli nii kiire, et temperatuurid jäid mõõtmata.
- Korduma kippuvad küsimused, millele on samad vastused olnud juba esimesest päevast peale, kuid mis iga päev kelleltki uuesti tulevad:
- Kuhu ma oma musta pesu panen?
- Kas pesemist vajavad punased särgid siia? Aga valged, kas sinna?
- Kas punane särk tuleb selga panna?
- Kas ma kaelakaardi pean kaasa võtma?
- Infopuudus ja –küllus ei ole enam tasakaalus – kui enne olime õhtuks lühises, siis nüüdseks oleme seda juba hommikul.
Tuulberg, väsinud
Kunst- ja ilupildid: Tuuli, Leanne, Karl ja Taavi
Kõiki Taiwani reisi muljeid saad lugeda siit.
Täiesti loetavad eestikeelsed kirjad 
Iidne puu 
Tüdrukute tantsusammud 
Poiste tantsusammud 
Õpitud poosid vol 1 
Õpitud poosid vol 2 
Õpitud poosid vol 3 
Uus bänd vol 1 
Uus bänd vol 2 
Kolistitega grupipilt 
Otseteed Vaiksesse ookeani soolast lonksama 
Leia taustalt Kilpkonnasaar 
Mudavulkaan ehk seesamikaste 
Valitud seltskond valitud vastuvõtul 
Sõi hailiha ja muutus õnnelikuks 
Lihtsalt teadmiseks — eilne abivalmis vetsupott
Lisa kommentaar