Pühapäev, 11. august: lugu sellest, kuidas asjad valesti läksid :)

Ärkasime õigel ajal.

Sõime õigel ajal.

Bussile jõudsime valel ajal.

Bussist väljudes oli meil esimene langenu.

Peale mõnd tantsu ka teine langenu.

Kava tuli käigu pealt muuta, sest aega oli algul liiga palju ja siis jälle liiga vähe.

Tuuli ei saanudki lõunat süüa.

Õues oli jõle palav.

Jäätis tilkus maha.

Jäime peaaegu lõputseremoonia proovi hiljaks.

Lõputseremoonia riietus on võõras.

Esimesed pisarad proovis.

Lehvikud läksid sõlme.

Olgu-olgu, ega kõik tegelikult nii halvasti ka olnud. Hilinesime bussile ju ainult 5 minutit ning isegi trahv jäi seekord õnneks saamata. Ka esinemiskohta jõudsime koguni 3 minutit varem. Muutustest hoolimata sai kava siiski hästi esitatud ja vahva ning kõik pealtvaatajad särasid õnnest, kui pärast meiega pilte teha said. Meie kaks langenut said mõned söetabletid ja valuvaigistid ning peale lõunat olid taas elus. Lõuna asemel sai Tuuli pähkleid, hoolimata sellest, et keegi pooled neist nahka pani.

Suundusime kohalikku vabaõhumuuseumitaolisesse kohta, kus olid mitmed suveniiripoed ja käsitöökojad, ning seal palvetas Miikael templis meie kõigi jalaluude eest. Ja kujutate ette, Jumal lubaski meile kõigile terved jalaluud jätta! Seda lugu kuulsime aga Helenilt, seega pöördume tagasi enda kogemuste juurde. Nimelt jalutasime mööda poode ning tänavaid. „Kerge“ palavuse (nii umbes 45 kraadi varjus) tõttu ostsime ka jäätist – kes tavalist vaniljet, kes rohelise tee oma. Ja enamik sellest jõudis siiski meie kõhtu, mitte maapinnale.

Seejärel jooksime jälle bussi, et jõuda lõputseremoonia proovi, kus tüdrukud tantsivad lehvikutega ja osad poisid liputavad – suurte värviliste lippudega, mõistagi. Enamjaolt kulges proov edukalt, suutsime isegi õpetajaid kiire õpivõimega üllatada. Hõljuvad kangad lehvikute küljes panid meid tundma end haldjatena. Kui aga asi jõudis sinnamaale, et tutvustati kohalikku riietust, mida esinemisel kandma peame, kippusid pisarad silma – õnneks siiski vaid ühel ning needki kadusid kiiresti tilkuvasse higisse.

Peale õhtusööki tuli kauaoodatud vaba aeg, kuid seegi ei kestnud kaua, nii umbes 30 minutit. Siis pidasime kiire koosoleku ja suundusime sõpruskohtumisele türklaste ja osseetidega. Oma kavaga alustasid türklased. See oli tõsiselt vägev elamus. Kuulda oli trummipõrinat, kiljumist ja näha välkuvaid sääri. Oi, kus alles jaksasid hüpelda! Seejärel õppisime kaks nende vähe rahulikumat tantsu (mis tegelikult just väga rahuliku alla ei sobitu) ja järg läks osseetide kätte. Ka nende poisid näitasid taset hoogsa karglemisega, ent siis tulid tüdrukud ning poisid olid sunnitud rahunema ja vaikselt kulgema. Märkamatuks ei jäänud ka nende õpetaja, kes keset esinemist vahepeal ikka lava kõrvalt nii mõnegi märguande tantsijatele saatis. Kui meie kord kätte jõudis, olime veidi hirmul, et jääme neile alla. Ent pulgavõistlustega näitasime meiegi oma jalgade osavust ning õpetasime seda ka neile. Võistluse ajal olid kõik väga elevil ja lärmi oli palju. Sõprusõhtu lõppes kolonntantsu ja ühispildistamisega. Õhtut lõpetades tänas meie imearmas bonne kohtumisel osalejaid ning meieni jõudes kostus lause: „And now my favourite group – Estonia!“, lisaks ihule soojenes selle peale üles ka süda!

Oli palju higistamist.

Oli palju naeru.

Oli palju pildistamist.

Oli palju jooksmist.

Nagu ikka, oli palju tantsu!

Kirjutas osa toast nr 347 koosseisus Maarit ja Anett.

Rindeteated:

Helen peaks oma algseid esinemisplaane rohkem usaldama, mitte kuulama paanikaosakonda.
Festivali skoor: neli esinemist ja kaks proovi.
Hea tähelepanek: festivaliklubis viimase esinejana on võimalus kava omatahtsi pikemaks venitada, seda me ka tegime.
Aklimatiseerumisprotsess on edukas: kehatemperatuurid langevad
Siinsete vooditega ei harju küll kunagi – et teada, mida me tunneme, proovi magada lihtsalt põrandal, üks max 1,5 cm paksune madratsilaadne toode külje all.
Suurema osa grupist on mineraliseeritud (loe: neile on vajalikke lisaaineid sisse söödetud).
Jagatud on peavalu ja muidu paha olemise vastaseid ravumeid, nõrkenutele on vett pähe valatud ja rädirätikutest on saanud higirätid.
Allergilisi reaktsioone on ka nähtud.
Plaastreid ei kulutanud.
Spordijoogid on au sees – meie hea tahte saadikud turgutavad meid iga päev jookide, küpsiste ja kommidega.
Suur osa lapsi toitub endiselt friikartulitest, kananagitsatest ja jäätisest.
Anna andeks, rõivahaldur Kristi, üks poiste rahavarõivasärk läheb otseteed mahakandmisele – lagunes sedavõrd, selga panna ei kannata. Aga sellest saab teha umbes kuus rädirätikut näiteks.
Meie remonditöökoda parandas ühed helmed.
Pesumajandusosakond on täna puhtaks küürinud kuus masinatäit pesu.
Meile väga meeldib kohalik publik, nad nii väga tahavad meiega publikunumbreid kaasa tantsida. Eriti lapsed.