Hommik oli erakordselt selge ja päikesepaisteline. Aknast välja vaadates märkasime esmakordselt siin oldud aja jooksul selgelt välja joonistunud mäeahelikke – see oli imeline, oleks see imelisus vaid jätkunud!
Terve hommikupoolik kulus pakkimisele ning vahele sai ka Leanne poolt eesti keelde “tõlgitud“ festivali laulu õpitud ja harjutatud. Laul selge, pakkisime edasi kuni lõunasöögini ja sealt oli vaja kohe kibekiiresti bussile tormata koos kõigi oma tänasel päeval vajaminevate kodinatega – rahvariided, hiina estraadikava kostüümid, lehvikud, suured lipud, väikesed lipud, pillid ja muidugi ise kah. Oh üllatust, vahepeal oli taevas kattunud tumedate pilvedega ning ilusast ja selgest ilmast polnud jälgegi – sadas sooja vihma, mis iseenesest polekski probleem, aga troopikale iseloomulik niiske õhk on veelgi niiskem. Veeparki kohale jõudnud ja oma maise vara külmkappi ehk riietumiskarpi ära viinud, suunati meid kohe ühisproovi, kus kõigepealt harjutati rühmade esinduste lavale tulekut, seal olekut ja ka tänukõnesid. Siis tehti läbi kõik lõppkontserdi* etteasted. Kuna kõik õnnestus suurepäraselt, lõppes proov plaanitust varem. Vihm oli juba intensiivsem ja märgade riietega karbis olla ei olnud mõnus, aga õues ka nagu ei tahtnud. Meie riietumiskarbist esimestel päevadel välja tõrjutud sipelgad olid tänaseks tagasi kolinud, küllap ka nemad aimasid, et pidu hakkab läbi saama. Või nägid võimalust pikemale reisile minna.
Jõudis kätte meie viimane esinemine. Nagu ikka, kell 17.10 juhatas rõõmameelne naisterahvas meie esinemise sisse. Millest ta rääkis, pole meil aimugi, aga kõik olid rõõmsad. Tänase kava pikkus oli 25 minutit, kuna ülejäänud 10 minutit kuulus tänusõnadele ja kingituste pidulikule üleandmisele. Ka see kinkidevahetamise rituaal oli omapärane kogemus, kuna selle asemel, et kohe peale oma etteastet laval kaarele rivistuda (nagu varem olime kokku leppinud), pidime kogu väega vasakule ära minema, et siis rõõmsalt jälle paremalt lehvitades välja ilmuda. Iga kingituse üle andmisega kaasnes ka poseerimine fotograafidele. Noh, ja kui nüüd esinemise juurde tagasi minna, siis me usin töö naeratuste välja pressimisel on vilja kandnud, kõigil olid rõõmsad naeratused näol ja väsimuse kohalolu polnud kellegi puhul tuvastatav. Kangas tuli täna ka välja nii, nagu kodus õpitud.
Edasi hakkasime valmistuma festivali lõputseremooniaks. Osadele tüdrukutele tuli kostüümid sõna otseses mõttes selga õmmelda.
Tseremoonia algas trummipõrina ja linnapea piduliku saabumisega isehakanud printsi käe najal, kes kohe ka silmist kadus, kui proua linnapea oli oma kohale jõudnud. Linnapea oli üsna eakas proua, kes armastab trummipõrinat ja pikalt rääkida, seega pool tseremooniast kulus tema kõnele, mis oli emotsionaalne ja idee poolest sütitav. Meie väikesele Karl-Martinile see paraku nii ei mõjunud – tema jäi selle jutu saatel lihtsalt tukkuma. Lõpuks saabus aeg ka meil rivistuda oma etteasteteks – tüdrukud olid imeliselt graatsilised, poisid tugevalt jõulised. Mina olin Mary Poppins oma nelja ihukaitsjaga ja vaatasin etteastet lava kõrvalt vihmavarju serva alt.
Saabus minu tähetund kõnet pidada – rääkisin eesti keeles ja see tõttu tundsin end turvaliselt, sest sain rääkida seda, mis võis erineda giidile antud tekstist ja seega minu jutust peale meie endi keegi teine aru ei saanud. Oma kõne lõpetanud jäin kuulama õhtujuhi hiinakeelset tõlget. See kõlas imeliselt … kuni hetkeni, mil märkasin, et Tuuli ja Velli publiku hulgast meeleheitlikult mulle midagi vehivad – selgus, et pool meie esindusest oli marssinud juba lava serva linnapea kätt suruma – pidin neile kärmesti järele jõudma.
Kui lõpuks lavalt maha saime, oli publik juba lahkunud ja toolidki kokku tõstetud, meie noored olid riided vahetanud ja võiski ühika poole teele asuda. Bussis lasid poisid kõlarist tantsupeo muusikat, mille saatel terve bussitäis laulda üürgas – tunne oli ülev ja pinge oli langenud, igast kõlavast laulust kumas läbi koduigatsus, mis kulmineerus „Maa hinge“ laulmisega ja kui lõpuks – just õigel hetkel, kui muusikas kõikide liikide tegevus algas – oma korruse puhkenurka jõudsime, tantsisime üheskoos selle tantsu lõpuni. Noored jäid veel edasi eestikeelseid ja -meelseid laule kuulama-laulma. Meie muud suundusime taas oma tubadesse kohvreid pakkima ja seda üllitist kirjutama.
Varsti, varsti oleme kodus!
Helen, toa number 350 ukse poolt arvates esimene vasakpoolne asukas
*Siinse festivali traditsiooni kohaselt õpib iga rühm festivalil viibimise ajal ära ühe kohaliku traditsioonilise tantsu või liikumiskava, mis siis lõppkontserdil ette kantakse, kõik puha toredatesse kostüümidesse riietatud.
Rindeteated:
- Festivaliskoor kokku: 12 esinemist ja 7 proovi.
- Meditsiiniüksuse ülem ei ole täna intsidentidest ette kandnud. Kaudsetele andmetel kiskus hommikupoole üks pea valutama, kuid sai siiski väikese ravimi abil õigel ajal pidama. Ka oli korraks kuulda jutte ühest seljavalust.
- Masindasime siin just oma viimased neli pesumasinatäit, sest puhtad rahvarõivasärgid kaaluvad kohvris vähem kui higist tilkuvad.
- Praegu on kell
kaks öösel, jutuajamine järgmine:
- Helen: Mul pöial valutab.
- Tuuli: Millest?
- Helen: Lambist!
- On vist viimane aeg magama minna….
Homme oleme Taipeis ekskurseerimas ja sealt otse lennujaama!
Tervitab Tuulberg,
kellel hakkavad nüüd selle igapäevase kirjatööde toimetamise peale kirjavahemärgid otsa lõppema. Ehk vean ikka lõpuni välja, kui homme kokkuhoidlik olen.
Kõiki Taiwani reisi muljeid saad lugeda siit.
Operaator Kõps 
Meie särav konferansjee 
Viimane esinemine 
Leesikad ja nende sõbrad 
Heleni turvameeskond 
Eesti haldjad selgaõmmeldud kostüümidega 
Jõu- ja ilunumbrid 
Eestlased korealaste taustal 
Linda ja poolakas 
Aitäh, Yilan! 
Esindused laval
Lisa kommentaar