Imeline Leigarite kuuik lendas põhjapolaarjoone taha ja tagasi ning vahepealse aja veetis selle joone taga kaunis kenasti.
Leigarid olid oktoobris kutsutud rahvusvahelisele soome-ugri rahvaste rahvakunsti festivalile „Argiš nadeždõ“ (tõlkes „lootuse rakend“) Neenetsi pealinna Narjan-Mari, mis asub Petšora jõe ääres.
Kutsutud kuuik pidi koosnema pillimeestest, tantsijatest, lauljatest ja käsitöömeistritest. Tihedast konkurentsist pääsesid piiri taha pillimees Aita, tantsijad-lauljad Ivar-Kati ja Tõnu-Triin ning meie väärtuslikem vara Heikki – laulja ning meister iga asja peale.
Maandumisel võttis meid vastu kindlasõnaline kuraator Jekaterina. Festivali korraldajad olid kõik plaanid ülipunktuaalseks teinud ning pidasid neist ka kinni. Osa tegevusi püüti meie eest läbi mõelda (näiteks kuidas ja kus me riietume, kuidas ja kus me käime, kuidas ja kas me ikka õigesse kohta jõuame) ning heast tahtest hoolimata mõjus see eestlastele ebamugavana, nii et tuli oma iseseisvuse eest ka mõõdukalt, kuid tulemuslikult võidelda.
Tali tuli laupäeval. Tuvišašlõkk, mis läks lendu…
Üldiselt oli pealinn kompaktne, Petšora külalistemaja toad koosnesid esikust, elutoast, magamistoast ning vannitoast, restoranis Sever pakuti nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusööki täpselt mõõdetud portsjonitena, abiks vaid lusikas ja kahvel. Ainult viimsel tänuõhtusöögil usaldati lauale ka nuga. Kui muu oli, nagu oli, siis imetlust äratas iga söögikorra juurde kuuluv värske maitsev toorsalat.
Talongid ja portsud restoranis Sever
Esinemisi oli Leigaritel mõõdukalt. Reedel oli pooletunnine esinemine laste kunstikoolis, kus saime mängudesse-tantsudesse kaasata ka väikesi narjanmarilasi.
Sama päeva õhtul sõidutati meid tunni aja kaugusesse Krasnoje külasse, kus kultuurimaja saali laval saime ka mõned tantsud-laulud esitada. Laupäeval toimus pealinnas Arktika kultuuripalee kontserdisaalis suur avakontsert ning pühapäeval festivali lõpu galakontsert. Aega anti laval vastavalt 4 ja 8 minutit. Festivali korraldajad ning kunstiline juht Svetlana olid professionaalid.
Lava- ja garderoobiesinemised Krasnoje küla kultuurimajas 
Aita on pilli vahetanud Varasta juhi Vjatšeslaviga 
Laupäevase avakontserdi lõpunumber, kus paarikaupa on esindatud kõik festivaliesinejad. Sinises kleidis Svetlana. 
Heikki saam Marinaga 
Näitusmüügil intervjuud andmas
Laval toimuvaga samaväärselt oli esile tõstetud ka käsitöömeistrite tegevus. Laupäeval toimus üritus, mida vene keeles kutsuti „ornamentsšou“, iga meister tegi kolmeminutilise ettekande-demonstratsiooni oma oskuste kohta. Leigarid olid uhked oma kohalike jaoks salapärase igakülgse meistri hõbesepp Heikki suurepärase hõbeehete teemalise esitluse üle. Pühapäeval olid käsitöö meistriklassid ning näitusmüük.
Nende mõne polaarjoone taga veedetud päeva jooksul oli meil võimalus festivalile sõitnud inimeste ja ka kohalikega rohkem suhelda kui kunagi varem muudel väljasõitudel-festivalidel. Võibolla oli põhjuseks meie väike trupp ja see, et meie vastu tunti elavat ja siirast huvi. Kõige enam veetsime aega karjalaste ja vepslastega, kuna meid transporditi koos, teine põhjus oli muidugi suurem sugulus meie rahvaste vahel ja selle tunnetamine. Karjalastel oli Petroskoist festivalile tulnud Leigarite-sarnase filosoofiaga 1961. aastal loodud folklooriansambel Karjala, kelle juht Andrei Anissimov osutus tulihingeliseks tantsude kogujaks ja õpetajaks. Karjala esituses tekitasid äratundmisrõõmu meie just olnud etenduse soolod. Andrei oli need sarnaselt Jaaniga taaselustanud ja lavastanud ajalooliste filmijuppide põhjal.
Vepslastel oli kohal folklooriansambel Varasta, kelle tugevuseks on rahvamuusika ja -laulud, sekka tantsusammud. Varasta juht Vjatšeslav Vassiljev koos oma trupiga avaldas meile, leigaritele, suurt tunnustust, austust ja poolehoidu, kuna olime nende südamed võitnud oma maise ehedusega.
Muuseas, meie ehedust ja loomulikkust kiitsid teisedki vaatlejad. Vepslastega tekkiski meil eriliselt soe läbisaamine ja nendega õnnestus suurepäraselt festivaliväline sundimatu rahvuslik lävimine. Krasnoje küla kultuurimaja riietusruumis esitasid vepslannad koos meie Tõnu ja Heikkiga sõna lausumata ning eelnevate kokkulepeteta veatu vepsa kadrilli nii, et vepslased said heas mõttes kultuurišoki. Isegi imestasime, kui hästi välja kukkus. Tagasiteel bussis laulsime kordamööda oma lugulaule. Veel oli meie silmapaistvalt särav sõber saam Marina Grintšuk Murmanskist, kes laulis, tantsis ning oli ka käsitöömeister ja Heikki pinginaaber.
Teistest festivalikülalistest jäid meelde kuldsete põlledega komi laulu- ja tantsumemmed, punapäine käsitöömeister Jevgenia Koškina Marimaalt, maride folklooriansambel Mari Pamaš, udmurdi noorte tantsustuudio Tšebeljai, soome-ugri hümni autor Valeri Ledkov ja muidugi Mordva folkbänd Torama ning komi-permi folkbänd Šai-Mai.
Neenetseid esindasid laval lasterühm ja noorte tantsurühm Maimbava (neenetsi keeles „rõõm“). Noored neenetsid olid väga ilusad ning võimekad tantsijad. Üldiselt jätsid neenetsid, keda kohtasime, uhke ja intelligentse mulje. Krasnoje küla tšummikohvikus olid perenaisteks superelurõõmsad neenetslannad, kellega koos peale kontserti õnnestus meil end kõveraks naerda. Tšummis pakuti ehedat neenetsi toitu: põhjapõdrapuljongit, toorest kala, kalapirukat, murakapirukat, toormurakamoosi (mu lemmik), teed jms. Murakas on muuseas neenetsi rahvusmari. Arktika turismi keskuses kohtasime šamaani ja teist tšummi perenaist, kes rääkis tänapäeva neenetsite elust ja võimalustest, oma noorusest tundras jms. Mõlemal väljasõidul võeti meid vastu neenetsi traditsioonidega ning suitsetati meist välja kõik halb. Seega olimegi head ning nalja sai igal sammul – kohalikega, külalistega ja omavahel.
Meist suitsetati välja kõik halb nii Arktika turismi keskuses kui ka Krasnoje külas 
Siin astub Ivar üle suitsu, et siseneda kultuurimajja
Krasnoje küla tšummikohvikus enne ja peale kontserti
Elust tundras rääkisid nii Olga Latõševa Neenetsimaa etnokultuuri keskusest kui ka Arktika turismi keskuse tšummi perenaine, šamaan ning põhjapõdrad
Tutvusime ka kohalike venelastega: agar kuraator Jekaterina, kellelt saime vahel riielda, kui ettekirjutusi ei täitnud; vanausuliste kiriku pea, kes kutsus meid tänavalt spontaanselt oma kirikusse ja kabelisse, et ekskursioon teha; avatud noored, kes püüdsid meid värvata teenistusse ja seminaridele; sõjaväelasest kohvikupidaja suurepäraste pirukate-saiakestega; restorani kokad-ettekandjad ja paljud teised.
Mind isiklikult rõõmustas see, et festivali korraldajad ei pakkunud alkohoolseid jooke. Kurvastas aga see, et soome-ugri rahvad räägivad omakeskis vene keeles. Ainsad, kes aeg-ajalt emakeeles rääkisid, olid tšummi perenaised.
Lennukile saatis meid kallistuste ja õnnistusega festivali korraldaja – tilluke vahva naine Jevgenia Rastjagajeva.
Festivali galakontserdi järgne ühispilt 
Pildil koos vanausukiriku peaga 
Festivali korraldaja Jevgenia ning neenetslannaga
Reisimuljed pani kirja Triin Aas, pildistasid Heikki Puhk, Ivar Truumure, Triin Aas ja Tõnu Aas
Lisa kommentaar