Kolmandas intervjuus teeme tutvust lavastuse muusikajuhi Krista Sildojaga. Head lugemist!
Palun tutvusta ennast: millega sa tegeled? Kuidas oled seotud Leigaritega? Mis on sinu roll selles lavastuses?
Olen muusika- ja pilliõpetaja, vabakutseline etnomusikoloog ja kultuurikorraldaja. Leivatööks on mul hetkel Eesti Erahuvialakoolide Liidu kommunikatsiooni hoidmine. Oma suurimaks õppetunniks ja ka edulooks pean Moostes Kagu-Eestis ainulaadse muusikakooli, Mooste Rahvamuusikakooli eestvedamist ja õppekava täitmist aastatel 2012–2023.
Olen üles kasvanud muusikat armastavas suguvõsas. Minu vanaisa mängis viiulit, isa akordioni, onu on siiani oma akordioniga külapidudel muusikat tegemas. Minu abikaasa Raivo mängib paljusid erinevaid pille, ka meie pojad ja minia on kõik muusikainimesed. Kolm lapselast on sirgumas samas suunas.
Leigaritega olen töiselt seotud esimest korda, olles seekordse juubelietenduse muusikajuhiks. Varasemast ajast seob mind Leigaritega koostöö Mooste folgikojas etendunud Jaan Ulsti lavastusega “Viies pööripäev”, mis valmis toona Leigarite 45. juubeliks. Muusikajuhiks oli siis Ardo Ran Varres, kes kutsus mind ka lavastusse viiuldama. Sain selle koostöö käigus leigaritega lähemalt tuttavaks ning oleme sidet hoidnud seniajani. Ka meie poeg Mihkel on Leigarite tantsijatele pillisaadet pakkunud.
Milliseid pille saame lavastuses kuulata?
Kui Sillega kunstilises mõttes käed lõime, oli selge, et püüan tantsijatele tantsusaateks kasutada kõiki pille, mida Leigarite pillimehed igapäevaselt mängima on harjunud. Samuti oli selge, et toon kaasa ka pillid, mida igapäevaselt Leigaritega ei seostatagi, mis aga annavad etendusele värve juurde. Põimisin lavastusse nii hiiu kandle, parmu- kui torupilli kõrvuti lõõtspillide, viiulite, väikekannelde ja löökpillidega.
Pillidest tähtsamgi veel on idee lahendada pillimuusikaline osa erinevaid kõlakooslusi ühendades, erinevate koosseisutüüpidega – rahvapäraste ja traditsiooniliste ning kaasaegsematega. Kuulete soolo-esitusi, duosid, triosid, pillirühmi eraldi ja kogu suurt ning vägevat rahvapärast orkestrit.
Kasutame ka tuntud viiside variante Eestimaa eri paigust. Nt tavapärase kaera-jaani viisivariandina esitame sel korral hoopis Räpina 20. sajandi alguse viiulimehe Pilli-Reinu (Peeter Ruusare) nutikat meloodiat. Vanad torupilli- ja viiulilabajalad soovisin ka kandikul kuulajate ette tuua – nii kuulete improvisatsioonilise labajalakeerutuse, paaristantsu saateks vabavormilisi vanemat tüüpi torupilliimitatsioone seotuna uuemate viiulivalsside motiividega vanas mängumaneeris.
Kuidas erineb sinu jaoks selle lavastuse loomeprotsess võrreldes varasemate kogemustega muusikajuhina?
Ma ei ole muusikajuhi tööd väga palju varem oma elus teinud, sest ma ei tegutse etenduskunstide valdkonnas. Jaa, olen seda tööd teinud kontserte kokku pannes nii oma muusikakoolis, külapidudel, festivalidel, ent oma loomult lihtsalt olen ja elan ja hingan pärimusmuusikas. See on mu elu tavapärane osa. Kuna olen pikalt uurinud vanemat pärimuslikku pillimuusikat, olen saanud jälile koodile, mis lubab mul pärimusest õpitut kasutada nii, nagu seda meie esivanemad tegid. Idealiseerimata tollast talupojaühiskonda.
Kas on mingeid erilisi väljakutseid või huvitavaid juhtumisi, mis on tekkinud selle lavastuse muusikalise juhtimise käigus?
Jaa, on. Usun, et Leigarite pillimängijad on mulle tagant järgi tänulikud, et neid pea ees sageli tundmatusse vette viskasin. Õppisime loomeprotsessi jooksul koos väga palju. Näiteks seda, kuidas ammu vereringesse istunud palades leida mingeid uusi nurki, mis eelneva lõhuvad, eesmärgil, et pillilugu sünniks siin ja praegu ja ei oleks nii, nagu alati olnud on. Meenub olukord ühes proovis, kus löökpilli-Meelisele ei olnud meil käepärast ühtki pilli, mis loo iseloomuga sobiks. Avastasin meid võõrustava perenaise kapis sillerdavad kristallpitsid – nii sai Meelisest ühtäkki pitsipillimängija. Egas vanalgi ajal jäänud mõni lugu tegemata pilli puudumisel?
Minu esialgseks ideeks oli, et lavastus kulgeks elava muusika saatel, mis tähendas mitmete lugude õppimist ja ümbersättimist rahvapärasele kollektiivile. Mõnede lugude osas tõstsin aga siiski käed ja andsin alla, sest originaali muuta tundus väga ebapraktiline. Etendusel kuulete valdavalt elavaid esitusi, ka päris toredaid kavereid, küll aga need palad, mis tulevad salvestistelt, jäävad oma esialgses ilus kõlama selle tõttu, et meie elav esitus ei annaks neile midagi juurde.
Mida võtad endaga sellest kogemusest kaasa?
Mälestused heatujulistest ja töökatest Leigarite pillimeestest eelkõige. Ning väga asjaliku koostöö lavastusmeeskonna, eesotsas Sillega. Koostöö laulugrupi juhendaja Marioniga sujus meil samuti väga kenasti. Soovin kõigile tulevikus sama mõnusaid koostööpartnereid. On lihtne teha oma erialast tööd, kui kõik hammasrattad töötavad samal lainel. Suur aitäh selle eest!
Mida tähendab sinu jaoks lavastuse pealkiri “Puud ei ole ühepikkused”?
Kõik me oleme erinevad ja erilised. Koos me moodustame metsa, mille kontuur ei ole kunagi joonlauaga tõmmatud, vaid sujuva pintslitõmbega maalitud. See kontuur muutub ajas, ka seda ei tohiks me unustada. Koostöö, koos elamine ja toimetamine ning üksteise aitamine on kõige alus.
Juubelilavastuse kohta loe siit!
Piletid on müügil siin!
Piltide autorid on Raivo Sildoja ja Sven Tupits.
Lisa kommentaar