Marimaa reisikiri

Hei, leigar ja ka mitteleigar, kes Sa seda loed! Mina olen Hanna Grete ja osutusin seekordse Marimaa reisi kirjanikpreiliks. Loodan, et leiad oma kiires argielus meie tegemistest lugemiseks aega 😉

Järgnev reisikiri kajastab Leigarite seiklusi 23.–28. oktoobril 2018 Marimaal Joškar-Olas toimunud soome-ugri rahvaste tantsufestivalil «Танцуй, Финноугория!», kus Leigarid osalesid Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvaste kultuurikeskuse kutsel. Leigarid on tänulikud Haridus- ja Teadusministeeriumile, kes leidis hõimurahvaste programmi kaudu võimaluse toetada meie osalemist festivalil.

 

ESIMENE PÄEV

Teisipäev

23. oktoobri hommikul jalutasin Tallinna lennujaama uksest sisse ootusärevalt, sest sellest pidi saama mu esimene reis Leigarite seltsis. Oli uhke tunne. Alles septembri algul olin kätte saanud oma rohelise leigarimärgi, mis tähistab esimese muuseumisuve edukat läbimist, ja seega oli arusaadav, miks ma alguses kõigi reisikaaslaste nimesid päris täpselt ei teadnud. Käe otsas tirisin lillelist kohvrit, mis tundus isegi kaugelt vaadates säärane, et olin pidanud sellele luku sulgemiseks peale istuma. Silmasin juba eemalt leigarite kampa, kus kõik padjanägudega ringis seistes mulisesid. Kuum jututeema oli loomulikult see, kuidas arvati, et midagi olulist oli koju unustatud. Mina ei pidanud seda arvama – ma olingi midagi koju jätnud. Hambaharja. Turvaväravatest jalutasin kolm korda läbi: küll ununes sall kaela, küll saapad jalga ja kell käele, kuid mul läks isegi hästi – Helle-Mai kotilt võeti ka lõhkeaineproov. Väravatest läbi pääsenult sibasime klaveri juurde. Eliise, Anett, Lauri, Karen ja mina võtsime ükshaaval istet Mozarti klaveritoolil ning “Naerata nüüd jälle sa” kõlas üle terve lennujaama.

Viisakontrolli läbimiseks oli meil, alaealistel, vaja vastutava isiku juuresolekut, aga Lauri oli imekombel end ilma selleta sisse nihverdanud. Lennukile minnes naljatasime, et ei tea, mida need ärimehed seal järjekorra esiosas passivad, paljulapselised pered tuleb ju kõigepealt pardale lasta. Nimelt oli Helle-Mail ja Tiidul kaasas “poeg” Lauri ja neli “tütart” Hanna, Eliise, Anett ja Maarit, kellest vaid viimane oli nende pärislaps, teised aga ajutised hoolealused. Lõpuks said ka Leigarid lennukile, viielapseline pere eesotsas.

Lennulõunaks pakuti teed või kohvi ja võileiba. Võileib oli äärmiselt omapärane – leib pehme kui telliskivi ja võid tegelikult ei olnudki. Oli lihtsalt kolm viilu sinki, juust ja salatileht. Maitse sellel nii halb polnudki, oleks tahtnud juurdegi, sest kõht lõi koledal kombel pilli ja tantsis hüplevat polkat lisaks. Näputööd armastavatel tublidel naistel olid heegelnõelad ja lõngad kohe näpus, nad heegeldasid uute leigarilaste tekke. Loeti ka e- ja paberraamatuid, kuulati muusikat, sirviti ajalehti ning tegeldi ka teist laadi näputööga ehk toksiti sõrmedega helendavaid ekraane. Igaühele oma. Kohvrid käes, sammusime entusiastlikult aeroekspressi poole, siis metroojaama ja rongile. Eskalaatorite juures oli eraldi silt, et kellelgi ei tuleks “Nu pagadi’d” vaadanult mõtet hunti jäljendades käsipuu kõrvalt alla lasta.

Järjekordse turvakontrolli läbinult ronisime rongile. Kui passid olid ette näidatud ja kohvrid vahekäiku tiritud, algas sagimine: Paplid siia, Rebased sinna, Sihvred tänna, püüti inimesi jagada, et kõik ikka omadega kokku saaksid. “Zdes Rebane, a tam Tamm …” Kui majandamine oli lõppenud ning mina Maariti, Anetti ja Eliisega ühes kupees, lendas uksest sisse vagunisaatja. Vormiriietes naine vuristas ülehelikiirusel venekeelset teksti, millest mõistsime üksikuid sõnu nagu “õhtusöök” ja “makaronid”. Lahke naaberkupee abiga saime tellitud neli portsu makarone kanaga: nii palju siis kooli vene keelest. Et venelastel pole kombeks koputada, mõistsime ka siis, kui järgmine vagunisaatja sarnane isik sisse piilus ja oma “produkte” pakkudes meile ajakirja ulatas, mille läbisirvituna talle kiirelt tagastasime. Vagunisaatja saabus kella kaheksa paiku meie kupee uksele (ja loomulikult polnud tal mõtteski koputada) nelja karbiga. Seal oli peale makaronide ka saiakang või- ja moosipakikesega ning neli küpsist.

Umbes siis, kui kellaaeg lähenes öörahule, väljusid leigarid ülemeelikult vahekäiku Aivari ja Raivo pillide järgi tantsu lööma. Korraga kargas nurga tagant välja ehmunud inspektor, kes tantsijaid jõllitas, silmad suured kui tõllarattad. “Ongi kõik, pidu läbi,” ohkasime endamisi. Aga noor inspektor haaras hoopis telefoni ja hakkas kitsas vahekäigus tantsivaid leigareid muiates filmima. Nii ei pidanudki me päris vaikselt olema, läksin Raivo ja Heikkiga pilli mängima.

 

TEINE PÄEV

Kolmapäev

Joškar-Ola jaamas ootasid meid giid Lena ning väikebuss, mis oli teistest märkimisväärselt vanem ja sarnanes moodsama notsubussiga. Buss oli koguni nii luksuslik, et Tuuli pakkus välja selle heleroheliste narmastega kardinate põlledeks tegemist, kuna need nägid tõsiselt iidsed välja. Hoolikam vaataja nägi ka, et bussi vasakpoolseid aknaid hoidis koos nätsupakk, parempoolseid paberinutsakas. Pakkisime end vaevaga bussi, kohvrite virn vahekäigus ulatumas silmini.

Meid sõidutati Mari El Arena pisikesse kohviku moodi kohta, kus pakuti pannkooke singi-juustuga, putru ning teed. Klaasipõhju katsid umbes 2 cm paksused suhkrukihid, mida suhkruta tee joojad salaja kõrvaltassi püüdsid valada. Edasi liikusime ööbimiskoha poole. Kui giid ütles, et olemegi kohal, vaatasid leigarid segaduses ringi. Silmasime silti kirjaga “Komfort hostel”, mis rippus ühe kipaka telliskivihoone uksel, kobisime kommenteerimata bussist välja, teisele korrusele ja jagasime end tubadesse. Enamik sai väikese lisatasu eest kahekohalised toad. Mina, Maarit, Anett ja Eliise ning Lauri, Heikki ja Raivo omastasime neljase ning kolmese. Keskmisest kitsama köögi mõõtu toas leidus täpselt neli voodit, kaks kappi, laud, tool ja paar kummutit. Sõna “komfort” tähendus jäi pisut arusaamatuks, kui leidsime eest ühisduširuumi ja -tualeti, kus kaheksa kabiini ja nelja kraanikausi peale kokku ei rohkem ega vähem kui 1 rull WC-paberit. Seegi oli mingit sorti krepp-paberi ja liivapaberi segu.

Kui olime asjad peaaegu lahti pakkinud, astus tuppa sisse mees, väidetavalt hostelitöötaja. Ta küsis meilt passe ja hiljem ka naljatlevalt lapsevanemate lube ning kui Helle-Mai ütles, et need on meil kaasas, ei uskunud mees oma silmi. Kujutad sa ette, väikesed tüdrukud polegi loata Venemaal! Tõepoolest uskumatu. Pärastpoole, kui mees oli passid omanikele tagastanud, sammus ta vabandades uuesti ustest sisse, kuna selgus, et ta oli passide koopiaid tehes mingid olulised numbrid kopeerimata jätnud ning pidi kogu töö uuesti tegema.

Pärast käisime linna peal ja maride majamuuseumis, kus üks giid luges marikeelseid luuletusi. Vähese vene keele oskusega inimestest keegi mõhkugi aru ei saanud, aga tore oli sellegipoolest, eriti siis, kui vahepeal tõlgiti ka. Tantsisime vahtraalleel naiste kangast ja hostelisse jõudes tegime pillidega ansambliproovi.

Õhtu möödus kiirelt ja piduselt ehk koguneti “kuhnjasse”. Meie, paljulapselise pere võsukesed, mängisime oma toas linnade põletamist, läbi uste ja koridori kostis leigarite muhedaid meremehelaule.

KOLMAS PÄEV

Neljapäev

Anetti õudne äratuskell helises 7.30 paiku ja tema ise oli ainus, kes end selle piinava pinina peale üles ei ajanud. Lõpuks jäime ikkagi bussile hiljaks, nii et meile tehti (täiesti tasuta) peapesu. Hommikusöögiks saime kausi soolase riisipudruga ning taldriku, millel ilutses hapukooreplörts, pikk viiner ja kaks sõõrikulaadset toodet. Suhkrut kõrvalklaasi valada püüdes kallasin selle kogemata hoopis tassist mööda, aga polnud lugu.

Pärast kehakinnitamist viidi meid pingil laiutavat kassi (kuju) pildistama, käisime turul, kus nunnutasime kutsikaid ja kassipoegi (kahjuks neid koju kaasa võtta ei saanud) ning imede ime, saime poest riidepuud ja -kotidki hangitud, sest olime avastanud, et ka need olime suutnud maha unustada. Hostelisse olid vahepeal saabunud ka teised festivali grupid, nii et maja ja söökla olid inimestest pungil.

Festivali avakontsert oli uhke, muuhulgas toimus korralik avatseremoonia, milleks iga grupp pidi enda hulgast kaks esinduspaari välja valima. “Hanna ja Lauri, Ingrid ja Aivar!” pani Tuuli kohe plaani paika. Meie töö oli kahelt poolt lava poodiumile astuda, lava keskelt ette sammuda ja kaarega küljele liikuda. Tundub lihtne. Kontserdil selgus, et kõige raskem selle juures oli naeratamine ja lihtsalt “ilus olemine”, sest olgem ausad, põsesarnad väsisid päris kiirelt ja kuna kaks kõnepidajat rääkisid märkimisväärselt kaua, said näolihased kõvasti vatti. Meie esinemine läks kenasti, ingliskadrilli sirged olid jahmatavalt ilusad ning see oli kahtlemata vaatajatele uus ja põnev. Teisi vaadates olime täheldanud, et Venemaa soomeugrilastel on suhteliselt sarnased “trampimise ja kargamise” tantsud, mille kõrval meie tundusime nagu teisest puust.

Kontserdil oli ka järelpidu, kus toimus isevärki disko: kohalik lauljatar laulis, teised jalutasid ringis ja tantsisid kätega veidraid liigutusi tehes, umbes nagu nõukaaegne vahetund, ainult muusikaga. Vanemad leigarid kasutasid võimalust ja läksid kohe pärast esinemist kontserdimaja puhtvetisse tähistama, jättes noorukid üksipäini diskole. Kui kätte jõudis “tutvustamise aeg” ning lauljatar mikrofoniga noorte leigarite juurde lendles, oli aga jama käes. Nimelt ei mõistnud keegi meist piisavalt hästi vene keelt, et valguskiirusel rääkiva venelase küsimusest aru saada. Karen proovis mind rääkima utsitada, mina lükkasin Lauri tanki. Vaene poiss üritas midagi öelda, aga välja ei tulnud, kuni ta lõpuks omale vene-inglise tõlgi organiseerida suutis. Tollestki polnud eriti tolku: Lauril läksid kõik keeled segamini ning ta hakkas inglisekeelsele tõlgile Leigarite ajalugu soravas eesti keeles jutustama. Lõpuks vingerdasime end olukorrast välja teistele labajalga õpetades.

Tagasi hostelisse jõudes oli mu hommikul soetatud riidepuu keskelt pooleks ning lõpetas prügikastis. Kuna hostel oli puupüsti täis, oli naiste tualetis ammu WC-paber otsa lõppenud ning nelja kraanikausi taga pesi kaheksa tüdrukut hambaid. Lunisime end Tuuli tuppa vetsu ning saime kasutada igatsetud luksust – Kareni ostetud normaalset WC-paberit.

 

NELJAS PÄEV

Reede

Öösel kella kolme paiku oli pesumasin oma töö lõpetanud ja meeste särgid said restidele laotatud. Magamamineku aeg oli veninud nätsu kombel ja unepuudus parajalt suur. Magasime viimase minutini ja ülikiireks läks, kusjuures me tegelikult oleks õigeks ajaks bussi jõudnud, kui meie toa uks ei oleks jonninud, vaid ilusti lukku läinud. Sööklas ootasid hirsipuder ja pisut maitsetu juustukook hapukoorega. Teed anti loomulikult samuti, ei pääsenud sellest keegi.

Tantsuõpitoad toimusid samas ruumis kus eelmise õhtu disko ning meie jalalihased said kõvasti tampi. See on lihtsalt uskumatu, kui kiiresti udmurtide jalad liiguvad.

Lõunat sõime kiirelt ja siis ronisime bussi, et varakult enne esinemist rajoonis kohal olla, kuid võta näpust! Selgus, et peame mordvalastega koos kohale jõudma, nii et ootasime paarkümmend minutit, kuni nemad söömise lõpetasid. Bussisõidul enamus tukastas, aga kohale jõudes oli kohe tuli takus, sest selgus, et astusime kontserdi väljakuulutatud alguskellaajal alles välisuksest sisse. Meid võtsid lauluga vastu rahvarõivais Mari memmed ning meile pakuti tükikest kohalikust rahvusroast, mis oli nagu paks rasvane pannkook juustuga. Tormasime riideid vahetama ning Tuuli tingis meile giidilt aega juurde nii, et Lena ütles 10 minutit, Tuuli 15 minutit, Lena 20 minutit ja lõpuks jäigi viimasena pakutud aeg lukku. Kui olime esinemisvalmilt lava taha kihutanud, teatati aga, et mordvalased esinevad ikka enne meid. Olgu siis nii. Lava oli pisike, seega ingliskadrilli rivis koperdas keegi tagakardinasse, kavas tegime käigu pealt muudatusi ja juhtus, et lõbustasime publikut nii tantsu kui ka naljaga. Kontserdi lõppedes kogunesime lavale, gruppidele anti kingid ja peeti kõne. Tänusõnades lausuti midagi sellist, et NSVLi südamest tulnud rõõm ühendab meid kõiki kui ühtset peret, ja muud täielikult ilustatud jura, mis tagas leigarite nägudele pehmelt öeldes õuduse. Garderoobide juures oli näitus kõikvõimsast Leninist, rinnamärkidest, kommunismi põhitõdedest jne. Nagu ajarännak minevikku. Pärast kontserti sõbrustasime mina ja Lauri mordva tüdrukutega, kes korraldasid meiega suursuguse fotosessiooni.

Tagasi Joškar-Olas, vaatasime Mari Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kontserti, kuid et see osutus arvatust igavamaks, sisustati aega ka McDonaldsis jäätise söömise, puhvetis istumise või õues ringi kõndimisega. Lauril oli oma taktika – tema jäi lärmakas saalis uskumatul kombel tukkuma, magades kontserdi sõna otseses mõttes maha.

Õhtul hostelis käis kõva möll: tegime parasjagu ansambliga proovi ja lihvisime järgmise päeva kava, kui sisse astus üks udmurdi mees ja palus Aivari karmoškat oma mari sõbrale laenuks, et oma toas pilli mängida. Läksime mehega ise kaasa, osaliselt pilli valvamiseks, osalt uudishimust. Kui mina tuppa jõudsin, tegi karmoška mari pillimehe Sergei Pakejevi käes harjumatult valju häält. Sel mehel oli lugusid varrukast võtta ning tema pillimängu saatel jagasid Tuuli ja meie peovõõrustaja kontakte ning degusteeriti Vana Tallinna. Pidu liikus edasi “kuhnjasse”, kui karjalased koridori teisest otsast Sergei pillimängu kuuldes meidki peole kutsuma olid tulnud.

 

VIIES PÄEV

Laupäev

Magasime jälle sisse, nagu tavaliselt. Kui olime kellaaega vaadates ehmunult püsti karanud, litsusime asjad kohvritesse, vedasime need Paplite tuppa ja kihutasime sööma. Hommikusöök sisaldas riisiputru vorstiga (samal taldrikul), rasvast kohupiimasaia ja otse loomulikult tapva suhkrusisaldusega teed. Et Tuuli oli oma kandle hostelisse unustanud, sõitsime enne õpitubadesse minekut sellele veel järele.

Meie õpituppa sõitis sisse üks maride rühm eesotsas koguka tädikesega, kes meenutas ranget balletiõpetajat, aga lõpuks saime meiegi tantsima. Alustuseks lausus Tuuli paar sõna, siis tutvustas Kai meie rahvarõivaid, Heikki ja Raivo rääkisid pillidest ja mängisime miniansambliga (mina ja Karen parmupillidel, Pets ja Tuuli kanneldel, Aivar karmoškal ja Raivo lõõtsal), samal ajal kui teised tantsisid. Kultuurišokk kajastus ugrimugride nägudel kohe, kui nad proovisid paariskeerutamist teha, samas kohaanuška läks ludinal. Lõppu jätsime kolonntantsu, mille keskel hakkas enamik labajala vihtujatest oigama ja ahhetama. Neil on trampimiseks kivist jalatallad, meil vastupidavus – kellel mis. Aga aplausi järgi ütleks, et neile meeldisid meie põhjamaiste veidrustega tantsud päris kindlasti.

Pärast meid oli komi tantsude õpituba ja viimaks karjala oma, kus õpiti üht väga ägedat seltskonnatantsu, milles leidus ka midagi “Oige ja vasemba” kätlemise taolist. Siis kupatati meid jälle sööma ning järgmiseks loksusime bussiga maride rahvusmuuseumisse. Marid on suhteliselt eestlastele sarnased tegelased: au sees oli käsitöö, oli ravitseja, kes lastele nimesid pani, mehed küttisid ja naised korjasid metsast taimi. 15-aastaselt mindi mehele, nii et see tõstis uuesti päevakorda küsimuse, miks mina, Maarit, Eliise ja Anett noorte neidudena veel abielus pole ja kodus sellest teada andmiseks pasunat ei puhu. Tänan pakkumast, aga ei.

Oma armsasse “Komfordi” hostelisse tagasi jõudnult käidi ühisduširuumis end värskendamas, söödi kaasapakitud salateid ning hakati end bussi pakkima. Õues puhus kõle tuul ja pakun, et temperatuuri oli vaid paar soojakraadi. Inimtühja rongijaama jõudsime miskipärast tund aega liiga vara, kuid selle ajaga jõudsime ühe lõbusa hiiglasliku kivist mehikesega pilti teha, naiste kangast tantsida (mehed laulsid) ja veduri jaama jõudmist näha ning muidugi filmida.

Meie vagun oli viimane, vepslaste ja karjalaste vagun esimene ning olime planeerinud nendega vahepeatuses ühiselt perroonil tantsida ja restoranvagunis muljetada. Mina, Eliise ja Karen olime oma uue vepsa sõbra Varja kutsumisel terve rongi läbi rännanud ja ka esimesse vagunisse uudistama läinud. Peatuse saabudes hüppasime rongist välja ja jooksime perrooni mööda esimesest viimase vagunini, kust kostis tuttav muusika. Tantsisime ugrimugridega, kõrval tuututamas rong ja pea kohal tähed. Melu jätkus restoranvagunis, kus kõik järjest oma laule laulsid ja pisut tantsisid. Peagi väsisid karjalased, hiljem läksid ka vepslased magama, nii kadusid ka leigarid aegamisi oma kupeedesse.

KUUES PÄEV

Pühapäev

Täna keerati Eestis kella ja minu tore telefon toimis samuti nii. Seega äratuskell otsustas täielikult ignoreerida mu soovi ärgata üles aegsasti enne momenti, kui vahekäik ummistub vetsujärjekorras passivatest hambaharjadega inimestest. Anetti äratuskell pinises täpselt kell kaheksa ja kohe, kui ma adusin, et mu äratus mind nõnda egoistlikult alt oli vedanud, kargasin ülemiselt voodilt alla ning kihutasin kõrvalkupeesse pillitundi. Nimelt olin Raivoga kokku leppinud, et ta õpetab mulle “Meremehe valsi” korralikult selgeks. Nii ärkasid selle viisikese peale üles ka kõik 15. vaguni elanikud, kes seni maganud olid.

Moskvas oli meil lennuni pool päeva: toimetasime kohvrid raudteejaama pakihoidu ning suundusime legendaarsele Punasele väljakule. Passisime vapralt ligi pool tundi kõleda tuule käes, et Lenini mausoleumi siseneda. Otse loomulikult ootas meid ees juba tavapäraseks muutunud turvakontroll ning pärast seda saime Lenini majakese ees fotosessiooni korraldada. Mausoleumis käisime paar minutit: kõndisime ümber klaaskirstu, kus lesis Lenin. Või tema vahakuju. Meile meenutas ta pigem nukku, aga ehk seetõttu, et kõhe oli mõelda, kuidas ühe ajaloo suurema mehe laip on salvi ja õlidega kokku möksitud ja turismiobjektiks muudetud.

Pärast Leniniga hüvasti jätmist suundusime rätikupoe poole, mille leidmiseks tasus GUM-i hiiglaslikel tänavatel ekselda: poest astus järjest välja rõõmsate nägude ja uhiuute roosirätikutega leigareid. Söömas käidud, tegime peatuse jäätiseputka juures ning mehed läksid 120 aastat vanadesse tualettidesse. Eip, mitte välikäimlasse, vaid ikka uhkesse kohta, kus pidavat viis neitsit seisma, seep-rätik käes ja puha. Heikki võttis isegi kaamera ühes: vast saab kunagi seda kaunikest kempsu reisifilmist kaeda. Igatahes leidsime end varsti suveniiripoodidest, kus vikat ja haamer või vist õigemini sirp ja vasar pooltel suveniirilettidel laiutasid. Lauri vantsis ühe poe uksest sisse plaaniga osta selle märgiga läkiläkit, aga sama targalt astus ta sealt poest ka välja. Küllap viib ta säärase hinnalise mütsikese mõnel teisel korral endaga koju kaasa. Tuuli plaanis alaealisi mänguasjapoodi sokutada, aga meie õnneks otsustati siiski “Produktõ” poe kasuks, mille kohukestest peaaegu tühjaks tegime.

Metrooga tagasi seiklemine oli pisut vaevaline: algul läksime vale sõiduki peale, lõpuks loksusime siiski oma kohvrite juurde tagasi, suundusime aeroekspressile ja lennujaama. Reisist väsinud Helle-Mai andis kohvriga koos kogemata ära ka meie lapsevanemate load, mida viisakontrollis üldiselt küsitakse. Aga vaat kus lops – ei küsitudki. Isegi mina, paar päeva varem viieteistkümneseks saanud, jalutasin ilma mingi küsimuseta läbi. Lennukis jagasin Ingridi ja Kaiga kolmest istet varuväljapääsu juures. Tegime endale jooniste järgi täpselt selgeks, kuidas varu-ust vajaduse korral avama peaks, noh nii igaks juhuks. Umbes lennu keskel hakkas üks väikelaps valjusti kisendades oma pahameelt väljendama ning nagu Ingrid ütles, teised tited karjusid puhtalt solidaarsusest kaasa. Lennujaamas kohvreid oodates kogunesime lõpuringi tänusõnu lausuma ja reisi õnnestumist kiitma. Kiire kalliring, kohvrid kätte ja viuh igaüks oma kodu poole.

Mis oli sinu meelest reisi jooksul kõige põnevam?

Kai: Väljasõit rajooni oli nagu samm tagasi minevikku ja muuseumid olid huvitavad. Õpitubadest raske jalgade töö ning esimene õhtu hotellis – laulude saatel venisid sukapaelad meetrite kaupa.

Ingrid: Mulle meeldisid õpitoad, see, et need olid küll kohustuslikud, aga lahedad. Õpetajad olid hästi teistsugused – pidi neid vaatama ja õppima lavanaeratust tegema.

Pets: Põnevaim oli reis väikesesse külakesse, sest ei teadnud, mis ees ootas. Rajoonis oli ka tore kontserdisaal, aga bussi tagumises osas istuda oli kõige parem.

Karen: Mulle meeldis, et rahvusmuuseumis sai teada rõivaste kohta. Permikomi õpitoas sai tantsude kohta uusi teadmisi. Märkasin sarnasusi eeloleva tantsupeo N1 naiste “Kullaketrajate” tantsuga … Kõik õpitoad olid lahedad.

Tiit: Rongisõit oli elamus omaette. Kõik oli nagu üks tervik, keeruline on midagi eraldada. Öömaja asukoht oli üllatus, kohvritega bussi mahtumine oli ka omamoodi ettevõtmine.

Tarmo ja Elo: Meeleolukad rongisõidud, eriti tagasisõit. On tore olla koos, siis toimub nagu  sunnitud suhtlemine, aga kõik on toredad.

Helle-Mai: Hosteli ümbrusest jäi kõige eredam mulje. Alguses oli šokeeriv, aga seest oli parem kui väljast.

Heikki: Mari pillimees nimega Sergei Pakejev, kes mängis õhtusel peol karmoškat. Vepsa ja karjala õpitoad. Söökla oli äge, ilusad majad olid nagu näitemäng ehk “pakazuhha”.

Katrin: Kindlasti õpitoad! Karjala, vepsa ja udmurdi. Neil olid eriti lahedad tantsud.

Aivar M: Minule oli kõik vana, aga ikkagi põnev. Põnevaim oli see, et hostel oli seest ilusam kui väljast. Kõige parem oli seltskond!

Martin: Minek ja tulek. Kulgemine on tore, niimoodi edasi-tagasi. Põnev võimalus näha Leninit – ta oli väga ilus, lumivalge.

Aivar O: Kõik oli põnev, see oli minu esimene reis Leigaritega. Eriti huvitavad olid õpitoad ja esinemised.

Lauri: Tants ja müstiline Venemaa.

Maarit: Põnevaim oli minu meelest rahvusmuuseum.

Anett: Minu arust oli kõik põnev ja ei oskagi eraldi midagi välja tuua.

Eliise: Tantsude õppimine, udmurdi ja mari õpitoad ja muidugi lisaks toredale seltskonnale oli kõige erakordsem hilisõhtul rongijaamas koos teiste gruppidega tantsimine.

Tuuli: Tantsuõpitoad – sai ise teha ja proovida, mitte ainult eemalt vaadata. Hea seltskond, hoolivad ja toetavad inimesed, kiiksuga huumorimeel – sellistega võib sõita ükskõik kuhu!

Tõepoolest, sellise kambaga võib rännata kasvõi maailma lõppu ning võib kindel olla, et naerukrambid on garanteeritud! Aitäh kõigile selle imelise esimese reisi eest!

 

Tänan Sind, et leidsid aega mu reisikirja kiigata ja meie muljeid lugeda!

Hanna Grete Rebane

Pildid Aivar Mäe, Heli Maasi, Kai Robeni, Peeter Sihvre, Tarmo Rasmanni ja Tuuli Keerbergi kogudest.

Toetajad: